Saaremaa harrastusteatritele 5 preemiat

Nädalavahetusel Võrus toimunud harrastusteatrite riigifestivalilt tõid Saaremaa trupid koju kolm näitleja- ja kaks lavastusepreemiat.

SUVINE MÄNGULUST: (Vasakult) Eliis Raaper, Meelis Juhandi, Karl Juhandi ja lavastaja Maire Sillavee pärast läinudsuvist “Veritasu” esietendust.
IRINA MÄGI

Saarlased osalesid festivalil kolme lavastusega. Salme vallateater mängis Willy Russelli “Reispassi” (lavastaja Maire Sillavee), Tornimäe näiteselts Janno Puusepa tükki “Teie jumal” (lavastajad Urve Sepp ja Krista Kütt) ning Taritu tubateater Eneli Sepa “Rongi” (lavastaja Helle Kesküla).

Kõige ohtramalt sai pärjatud Salme vallateater, kes pälvis “Reispassi” eest laureaaditiitli ja kuulutati “Veritasuga” (lavastaja Maire Sillavee) ka mulluse parima suvelavastuse laureaadiks. Lisaks tunnustati trupi liiget Meelis Juhandit näitlejapreemiaga. Näitlejapreemia pälvisid ka Helje Basihhina Tornimäe näiteseltsist ja Aili Salong Taritu tubateatrist.

“Ega pole veel õieti kohale jõudnud,” ütles Maire Sillavee eduka festivali kohta. “Selline asi teeb loomulikult rõõmu, et tehtud töö ka tunnustust leiab ja teiste silmis ka midagi väärt on,” lisas ta.

Suvelavastuste tegemise kohta ütles Sillavee, et eks ta üks paras nikerdamine on ja ega neid teekski, kui Salmel poleks selliseid häid mängupaiku. “Ja ega meie viikingid ja kuulsusrikas ajalugu ei mahugi lavale, vaid sobib just õue, mere äärde kadakate vahele,” tõdes ta.

Uute lavastuste kohta lausus Sillavee niipalju, et kolm projekti on töös, neist üks on koguperetükk, Janno Puusepa “Viikingitütar Ragna”. Puusepp pälvis muuseas selsamal festivalil “Võimaluste looja” eripreemia.

Sillavee sõnul viikingiloo etendumise kuupäevi veel välja käia ei saa, kuid “Veritasu” mängitakse eeloleval suvel veel kaks korda – 4. ja 5. juulil.

Mehis Tulk, Saarte Hääl 30.01 2018

Muljetavaldav vallateater

Muljetavaldav vallateater
Autor: Ene Kallas
Teisipäev, 26. september 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Juba päris mõnda aega lebab mu laual raamatuke, millel kirjas „115 aastat näitemängu Sõrvemaal“.

Tähelepanuväärne ei ole mitte trükis ise, vaid see, millele see keskendub. Suurem osa vihiku formaadis raamatukesest on pühendatud Salme vallateatri tegemistele. Salme vallateater on nii mõneski mõttes muljetavaldav. Mitte ainult see, kui palju lavastusi on välja toodud, vaid ka see, kui eriilmelised need lavalood on. Ei ole nii, et pühendutakse vaid ühele üsna kindlale võtmestikule, vaid hambaid on murtud palju keerulisemate tükkidega kui arvata võiks. Pole ju liiga tavaline, et harrastajad võtavad ette muusikali või et haugatakse tükk klassikast.

Niisamuti on muljetavaldav see, et Salme kandi rahvale meeldib näidelda. Niimoodi on üsna tavaline, et laval on korraga palju rahvast. Aga on ka kaheinimesetükke, monoetendusi… rääkimata kõikidest neist, mis sinna vahepeale jäävad.

Tont teab, miks just selles Saaremaa kandis nii palju näideldakse, sest kohe Salme kõrvale võiks asetada Taritu tubateatri tegemised.

Võib ju kahtlustada, et asi on värskes õhus või selles, et tuul puhub mõlema külje pealt ja niimoodi ongi loogiline, et inimestel tekivad lennukad mõtted. Et kehastuda mõneks õhtuks kellekski teiseks, teha seda oma puhketundide arvelt ning kõike seda mõnuga.

Teine mõte on ka – eestvedaja peab olema tõeline tegija. Ning sellega on Salme kandil vedanud. Ei ole just liiga palju harrastusteatreid, kes saaks kiidelda lavastajaga, kes suudab laval toimuvat ohjes hoida ning kellel oleks jätkuvalt ideid, mida ja kuidas teha.

Ning kolmas – Sõrve kandis on näitemäng olnud au sees nii pikka aega, et traditsioonidel on juba väärtus omaette. Seega, muidugi mängitakse, ja mängitakse hästi. Vaatamata sellele, et ollakse harrastajad.

Võimalik, et nende kolme sünergia teebki Salme vallateatrist selle, mis ta on – huvitava, veidi üllatava, rahvarohke, entusiastliku, samas äärmiselt teguvõimsa koosluse. Võit ei ole oluline, küll aga motiveeriv.

Vahva on see, et Salme vallateatrit on märgatud aegade jooksul, premeeritud erinevate auhindadega, näitlejad on saanud tunda loorberipärgade raskust või kergust… Niimoodi võib vabalt öelda, et see, mida Salme vallateater on teinud, kannab harrastusnäitlemiskultuuri jõudsalt edasi. Nii hoida!Muljetavaldav vallateater
Autor: Ene Kallas
Teisipäev, 26. september 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Juba päris mõnda aega lebab mu laual raamatuke, millel kirjas „115 aastat näitemängu Sõrvemaal“.

Tähelepanuväärne ei ole mitte trükis ise, vaid see, millele see keskendub. Suurem osa vihiku formaadis raamatukesest on pühendatud Salme vallateatri tegemistele. Salme vallateater on nii mõneski mõttes muljetavaldav. Mitte ainult see, kui palju lavastusi on välja toodud, vaid ka see, kui eriilmelised need lavalood on. Ei ole nii, et pühendutakse vaid ühele üsna kindlale võtmestikule, vaid hambaid on murtud palju keerulisemate tükkidega kui arvata võiks. Pole ju liiga tavaline, et harrastajad võtavad ette muusikali või et haugatakse tükk klassikast.

Niisamuti on muljetavaldav see, et Salme kandi rahvale meeldib näidelda. Niimoodi on üsna tavaline, et laval on korraga palju rahvast. Aga on ka kaheinimesetükke, monoetendusi… rääkimata kõikidest neist, mis sinna vahepeale jäävad.

Tont teab, miks just selles Saaremaa kandis nii palju näideldakse, sest kohe Salme kõrvale võiks asetada Taritu tubateatri tegemised.

Võib ju kahtlustada, et asi on värskes õhus või selles, et tuul puhub mõlema külje pealt ja niimoodi ongi loogiline, et inimestel tekivad lennukad mõtted. Et kehastuda mõneks õhtuks kellekski teiseks, teha seda oma puhketundide arvelt ning kõike seda mõnuga.

Teine mõte on ka – eestvedaja peab olema tõeline tegija. Ning sellega on Salme kandil vedanud. Ei ole just liiga palju harrastusteatreid, kes saaks kiidelda lavastajaga, kes suudab laval toimuvat ohjes hoida ning kellel oleks jätkuvalt ideid, mida ja kuidas teha.

Ning kolmas – Sõrve kandis on näitemäng olnud au sees nii pikka aega, et traditsioonidel on juba väärtus omaette. Seega, muidugi mängitakse, ja mängitakse hästi. Vaatamata sellele, et ollakse harrastajad.

Võimalik, et nende kolme sünergia teebki Salme vallateatrist selle, mis ta on – huvitava, veidi üllatava, rahvarohke, entusiastliku, samas äärmiselt teguvõimsa koosluse. Võit ei ole oluline, küll aga motiveeriv.

Vahva on see, et Salme vallateatrit on märgatud aegade jooksul, premeeritud erinevate auhindadega, näitlejad on saanud tunda loorberipärgade raskust või kergust… Niimoodi võib vabalt öelda, et see, mida Salme vallateater on teinud, kannab harrastusnäitlemiskultuuri jõudsalt edasi. Nii hoida!

Ibsenist Edite Neimane pilgu läbi

10. augustil kell 20 esietendub Salme rahvamajas Salme vallateatri uuslavastus – Hendrik Ibseni “Nukumaja”, lavastajaks Edite Neimane Riiast.

Tegu on Balti riikide harrastusteatrite festivali BaltiRampi projektiga, mille raames Läti ja Leedu lavastajad tulid Eestisse ja vastupidi – Eesti lavastajad sõitsid Lätti ja Leetu lavastama.

“Käisime Küllike Veede tükiga “Puudutamata” festivalil Riga igrajet ja jäime Editele seal silma,” selgitas Salme vallateatri lavastaja Maire Sillavee. “Minu käest lihtsalt küsiti, kas ma olen nõus vastu võtma.”

Näitlejate castingut otse ei tehtud. “Andsin talle möödunud etenduste videod, ta vaatas need läbi ja selle põhjal valis näitlejad,” kõneles Sillavee. Algul oli plaan teha Bertolt Brechti “Kolmekrossiooperit”, aga see läks luhta – esiteks ei lubata seda tükki harrastajatel mängida ja teiseks ei tohi näidendi teksti lühendada.
“Ja siis valis ta Ibseni, sest ma ütlesin, et võiks olla midagi klassikalist,” rääkis Sillavee sellest, kuidas jõuti “Nukumajani”.

Etenduse tegevus toimub kolme päeva jooksul jõulude ajal peategelase Nora kaua ja hästi hoitud saladuse ümber. See on lugu sellest, kuidas üks inimene võib mõjutada teise elu ja otsuseid. Ja õnnest, mis mõnikord on kui illusioon.
Lavastaja Edite Neimane sõnul võttis ta selle autori peamiselt just seepärast ette, et esiteks on ta klassika, mida kõik teavad, ja teiseks tundus Ibseni lavastamine talle suure väljakutsena.

“Mulle tundub, et “Nukumaja” kõnetab ka kaasaja inimesi,” rääkis Edite Neimane, “näidendi tegevus võib toimuda suvalises kohas suvalises perekonnas, kõik olukorrad on väga inimlikud.” See, kuidas inimesed avaldavad üksteisele mõju ja kuidas joonistuvad välja inimsuhted. “Mulle tundub, et selles väga asises maailmas, kus me elame, unustame ära tunded, ning selle, et igaühe jaoks on sõnal “karjäär” erinev tähendus. Nagu ka sõnal “õnn”. Igaüks tahab olla õnnelik.”

Lavastaja jaoks on see kogemus, lavastamine Salmel, huvitav võimalus. Proovida tundmatute näitlejatega tundmatus keskkonnas seda, kuidas ja kas saab anda laval edasi sõnumit, mida näidend endas kannab.

Näidend keskendub eelkõige inimsuhetele, aga ka emantsipatsioonile ning naise ja mehe rollidele ühiskonnas. Üks oluline nurgakivi näidendis on see, et kas näeme inimest sellisena nagu ta on või sellisena, nagu meil teda vaja on. Näeme illusiooni. Ja kui selgub, et tegu on pettekujutlusega – mida siis ette võtta? Ehk siis – kõik, kogu elu võib olla illusioon, ka see, mille uskusid olevat päris. Kõik manipuleerivad üksteisega, nii Nora (Tea Merivald) kui Thorvald Helmer (Viljar Merivald) kui Nils Krogstad (Meelis Juhandi). Aga ka Dr. Rank (Margus Lepik) ja Kristiine Linde (Anni Veskinõmm).

Abilavastajaks on Maire Sillavee, tehnikuks Oliver Kilter.

Ene Kallas

ProvitsiteatriPäevad olid saarlastele edukad

Möödunud nädalavahetusel Hiiumaal Käinas toimunud Provintsiteatrite Päevadel pälvisid saarlased lausa kolm laureaaditiitlit neljast.

TARITU JA SALME TEGIJAD: Ees istuvad Toivo Prostang ja Marko Vakrõm. Seisavad Mart Kreek, Harald Tõru, Helle Kesküla, Katrin Paju, Maire Sillavee, Kai Prostang ja Terje Tarkin. Lava ääre peal on Kaidi Ottis, Aili Salong, Annika Juhandi, Marleen Juhandi ja Aina Aavik.
MARGUS LEPIK

Nelja läänepoolse maakonna Provintsiteatrite Päevadel toodi kahe päeva jooksul Käina huvi-ja kultuurikeskuses lavale 14 etendust. Tervelt pooled neist olid Saaremaa harrastusteatritelt. Grand prix´d tänavu välja ei antud, küll aga neli laureaaditiitlit, mille pälvisid Taritu tubateater (teatritükiga „Rong“, lavastaja Helle Kesküla), Saaremaa teater („Saaremaa mulk ehk Sada vakka tangusoola“, Väino Uibo), Salme vallateater („Kolm kanget“, Maire Sillavee) ja EMSI Hiiumaalt („Pila-Peetri testament“, Janno Elmi). Parimaks meesnäitlejaks valiti Harald Tõru Taritu tubateatrist ja naisnäitlejaks Õie Laksberg Hiiumaalt.

Žüriis olid Hiiumaa kultuuritegelane, praegune Kohila valla kultuurinõunik Jaanus Kõrv, Maret Oomer Eesti harrastusteatrite liidust ning Helle Kaljusaar ja Juhan Lehepuu Haapsalu See teatrist

Aili Salong Taritu tubateatrist ütles, et nad mängisid „Rongi“ alles kolmandat korda. “Enda meelest tuli enam-vähem välja, aga alati saab paremini,” märkis ta, et arenguruumi veel on ja lõpuni rahule jääda trupp oma esitusega ei saanud. “Seda enam oleme nii uhked, et oleme tublide laureaatide seas,” lisas ta.

Salongi sõnul on tunnustamine harrastusteatrite festivalide väga oluline osa. “Igasugune äramärkimine näitab harrastajale, et sa oled õigel teel ja tuleb edasi teha,” selgitas ta. Salong lisas, et tänavu žürii just ülearu palju auhindu ei jaganud, mis muutis tunnustuse väärtuse veelgi suuremaks. Tagasiside ja soovitused olid igati asjakohased.

Provintsiteatrite Päevade võlu ei seisne aga ainult etenduste esitamises ja vaatamises. See on kujunenud ürituseks, kus sama huviala inimesed kohtuvad, et ka rääkida teatrist. Salme vallateatri juhi ja lavastaja Maire Sillavee sõnul oli festival hästi korraldatud. “Kõik toimis, tundsime end oodatuina,” märkis ta. Etenduste vahelised pausid täitis Sõrve juurtega päevajuht Kristjan Arunurm anekdootide rääkimisega, lisas Sillavee. Etenduste tase oli tema sõnul parem kui mullu, mil festival toimus Lümandas. “Oli suurepärane mõte anda välja neli laureaaditiitlit, sest need olid kõik nii erinevad lavastused, et mingit järjestust küll välja ei oleks osanud mõelda,” arvas Sillavee. Selles, et Saaremaa kõige suurearvulisemalt esindatud oli, ta midagi ebaharilikku ei näinud. “Saaremaa selle ürituse ju algatas.”

Saaremaa teatri näitleja Virgo Neemre sõnul oli Käinas, mida vaadata ja millest õppida. Ta lisas, et auhindade pärast festivalile küll ei minda, kuid ära märgitud saada on ikka tore. Lisaks nimetatuile esindasid Saaremaad veel näitetrupp Orezare kahe teatritükiga, Tornimäe näiteselts ja Tornimäe Tungal.

Raido Kahm

Saarte Hääl 10.mai 2017

Salmekad käisid Göteborgi linnas teatrit tegemas

Salmekad käisid Göteborgi linnas teatrit tegemas
Autor: Raido Kahm
– 26/04/2017Rubriik: Kultuur

Salme vallateater külastas lavastusega “Majakavahi tüdrukud” Göteborgi eestlasi.

GÖTEBORGI EESTI MAJAS: Elika Sepp, Katrin Paju ja Kaidi Ottis seavad end ja rekvisiite etenduseks valmis.
MARGUS LEPIK

Rootsi suuruselt teises linnas Göteborgis asub Eesti maja, kus käivad koos pikkade traditsioonidega Eesti teater ja Göteborgi Eesti segakoor, mis on loodud vastavalt aastatel 1945 ja 1946. Teatri direktor ja segakoori esimees Paavo Vöörmann on Saaremaa juurtega mees, kes oma suved veedab Saaremaal Järvel, kus enne sõda asus tema isa ja vanaisa talu.

“Göteborgis on palju saarlasi,” märkis Vöörmann ja lisas, et seetõttu on sealsete kultuuriühenduste huvi Saaremaa vastu suur. “Meil on üsna tihedad kontaktid Saaremaa harrastusteatrite ja kooridega,” kinnitas ta. Nii on saarlased Göteborgis üles astunud varemgi ja Göteborgi Eesti teater on ka Saaremaal käinud. Sealsel segakooril on plaan Eestisse tulla 2018. aastal Sõrvemaa laulupühale. “Kui suhteid hoida, siis need püsivad,” sõnas Vöörmann.

“Majakavahi tüdrukud” on teatri- ja koorimehe hinnangul väga heal tasemel lavastus. “Pean ütlema, et kui nii väike küla nagu Salme saab teha niisugust teatrit, siis on see väga meeldiv,” lausu Vöörmann.

Mullu pälvis Salme vallateater Tove Appelgreni kirjutatud ja Maire Sillavee lavastatud “Majakavahi tüdrukutega” nelja maakonna Provintsiteatripäevadel teatavasti grand prix´.

Göteborgi Eesti teatri trupis on Vöörmanni sõnul praegu 12 inimest. Noori väga palju pole. Peamiselt üritatakse lavale tuua tükke, kus on rolle kõigile. “Nende leidmine alati nii kerge polegi,” märkis Vöörmann.

Salme vallateatri juht ja lavastaja Maire Sillavee ütles, et Rootsis võeti neid vastu väga hästi. “Tüdrukud olid tublid ja sai ka edasiseks plaane kokku pandud,” viitas ta 2018. aasta Sõrvemaa laulupühale. Sillavee lisas, et just näitemäng ja koorilaul on kaks asja, mis eesti keelt Göteborgis aitavad alal hoida.

Salme Vallateatri kanged naised

Salme vallateater on lavale toonud dramaatilise loo, kus paljastuvad mineviku varjud, tõed ja kahetsused.

10. märtsil tõi Salme vallateater esimest korda publiku ette Airee´ Pajuri näidendi “Kolm kanget”. Lavastajaks Maire Sillavee, heli ja valguse eest hoolitseb Margus Lepik. Koolis sotsiaaltöötajana tegutsenud Pajur on ainest saanud peredest, kus valitsevad keerulised suhted ja valusad teemad. Näidendi teemad puudutasid Salme vallateatri naisi nii, et nad otsustasid selle Saaremaal lavale tuua.

“Kolm kanget” on suhtedraama, tegelasteks kolm erinevas vanuses naist, kellel on vägagi sarnane elumuster. On Amanda (Aina Aavik), kes kasvatab üksi Miat (Marleen Juhandi). Mia on 16-aastane pealtnäha vaga ja viisakas tütarlaps, kes on tegelikult elu suhtes üsna naiivne. Amanda kohkumuseks tuleb ühel päeval välja, et Mia on rase. See on Amandale, kes saab oma elugagi ilmselgelt üsna vaevaliselt hakkama, ootamatu ja raske uudis. Pole tööd ja on alkoholiprobleem. Õnneks Amanda armastab Miat ja teab, et saab ka tulevase beebiga hakkama. Aga et asjad veel keerulisemaks läheksid, kolib ühel päeval nende juurde sisse väljakutsuva välimusega Isabel (Annika Juhandi). Aina enam antakse mõista, et Amandal ja Isabelil on ühine tumedamates toonides minevik. Valusaid ja karme sõnu vahetatakse palju, nende vahel on puhvriks Mia.

Kõik kolm naist elavad etenduse jooksul välja oma murtud ja murdumata südamed. Mis on loo puänt ja kuidas see lõpeb, jätan siinkohal saladuseks.

 

Pajur kirjutajana ja Sillavee lavastajana ei loe sõnu peale. See ei ole õppeteater, kui, siis sotsiaalne teater. Üht sõnumit Amanda siiski korrutab: “Sa ei saa olla ema ja armuke ühekorraga.” Võib-olla on selle loo kaudne moraal, et kui on sündimas soovimatu laps, jääb see probleem naise õlule. Mees saab alati ära minna ja n-ö käed puhtaks pühkida. Minna järgmise juurde ja korrata sama mustrit. Lapsega jäänud naine vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Tihti on ta nagunii justkui ise süüdi, et see laps üldse eostatud sai. Tuleb tunnistada, et selliseid olukordi teab meist igaüks. Kui ei ole pidanud ise läbi elama, siis on selliseid mustreid kuuldud-nähtud. Aga kui lapse jätaks maha ema, kas ka siis suudaksime hoiduda kurjalt näppu vibutamast?

Maire Sillaveel on oskus valida head materjali. Sellist, mis loob saalis pinget ja mida pole raske jälgida. Näitlejad on oskuslikud – kolm naist teevad laval väga hea rolli, neid on huvitav jälgida. Ei juhtu tihti, et draamatükis saavad laval kokku ema ja tütar. Siinkohal kiitus Marleenile ja Annikale, et ei mindud teineteise vastu mängides verest välja. Pole lihtne mängida oma emaga või tütrega, jääda rolli ja võimalikult tõetruuks.

Kõik tegelased tekitavad kaastunnet, nende nukrust ja kadunud aegade ilu võimendab ilmekalt kogu lavastust läbiv Leonard Coheni pala “A thousand kisses deep”. Väga hea muusikavalik! Seesama hr Cohen seob lavaloos kokku naiste kõikepimestava armastuse meeste vastu. Selle magusa tunde, et homset ei tule – on vaid täna ja nüüd. Armastuse ilu, millele järgneb armastuse valu. Valu, mis võib katkisena hoida elu lõpuni. Õnneks on kõigil võimalus lunastuseks.

Piret Puusepp

Saarte Hääl 15.03 2017

 

Lätlane lavastab Salme Vallateatris.

Korra kuus seab oma sammud Salme poole lavastaja Edite Neimane Lätist, kes toob siin lavale norra näitekirjaniku Henrik Ibseni “Nukumaja”.

Nimelt võtab Salme vallateater osa harrastusteatrite festivalist Balti Ramp 2017, mis toimub sügise algul Riias. Tänavu näeb festivali kord ette, et lavastajad peavad olema teisest riigist ehk Eesti teatritesse tulevad lavastajad Lätist ja Leedust jne. Lavastusi mängitakse aga näitlejate emakeeles.

Salme vallateatri juht Maire Sillavee ütles Saarte Häälele, et õppejõud ja mitme harrastusteatritrupi eestvedaja Edite Neimane valis Salme vallateatri ise välja. “Ta teab ja tunneb meid,” lisas ta, selgitades, et Salme teater on käinud Lätis festivalil, mida Neimane korraldab.

Koostöö Neimanega käib vene keeles. Sillavee meenutas, et kui nad kolme vaatuse pikkust näidendit üheskoos lühendasid, oli temal ees eestikeelne ja Neimanel lätikeelne versioon ning kärbiti vene keeles. “Äärmiselt huvitav oli,” märkis Sillavee.

Ettevõtmist ei tee lihtsamaks asjaolu, et “Nukumaja” on harrastusteatri jaoks küllaltki kõva pähkel. “Nii tugevat dramaturgiat on meie näitlejad vähe mänginud,” lausus Sillavee.

Peaosatäitja Tea Merivald ütles, et Neimane stiil on erinev sellest, millega nemad on harjunud. “Kohe esimeses proovis läksime lavale ja hakkasime koos liikumisega näidendisse sisse elama,” meenutas Salme kooliõpetaja paar nädalat tagasi aset leidnud esimest kohtumist lavastajaga. “Hästi põnev oli ausalt öeldes,” lausus Merivald.

Saaremaale on lavastajat taas oodata märtsikuus. Esietendus on aga hetkeseisuga plaanitud augustikuusse ja toimub see Salmel.

Eestit esindab festivalil veel Rakvere harrastusteater KaRakTer. Nende lavastaja Nerijus Gedminas on pärit Leedust.2015.aastal toimus Balti Ramp Kuressaares.Toona tuli Eesti teatritel etendada läti ja leedu autorite loomingut ning lätlastel-leedulastel vastavalt samamoodi

"Saarte Hääl" 15.02 2017  Raido Kahm

Anseküla rahvas hakkas näitlema

 

Esietendus 13.08.2016 Anseküla Teelistemaja õuelAnseküla rahvas hakkas näitlema
saartehaal.ee/2016/08/17/ansekula-rahvas-hakkas-naitlema/
Raul Vinni
HOBUSED MÄNGUS: Anseküla teatritükis on lisaks inimestele ka hobune Fossu. Hetkel viibib ta stseenis, kus lisaks temale veel (paremalt) Anni Veskinõmm, kutsar Liisi von Wovern, Rein Seema ja Maarjus Kupits. RAUL VINNI

Tähistamaks Sõrve näitemängu tegemise aastapäeva, võttis lavastaja Maire Sillavee kätte ja pani Anseküla inimesed ja hobuse täispikka teatritükki etendama.

Salme vallateatri lavastaja Maire Sillavee ütles, et tema eesmärk oli “Kihlveopruudi”-nimelist näitetükki lavale tuues kaasatagi inimesi, kes elavad Ansekülas. See, kas neil enne ka näitlemiskogemust on, polnud Sillavee sõnul määrav.

Omalaadne katsetus

Laupäeval Anseküla Teelistemaja õuele kogunenud pealt sajakonna hinge esietenduse jälgimist ja rahulolu vaadates võib väita, et omalaadne katsetus tasus end ära. Maire Sillavee sõnul oli tekstidega tükk tegu, kuid asja sai.

Soome kirjaniku Hilja Valtoneni ühevaatuseline romantiline komöödia “Kihlveopruut” Ingrid Ulsti dramatiseeringus räägib üht Soome naisevõtulugu.

Oma olemuselt sobitus lugu Anseküla-taolisesse väikesesse kogukonda hästi. Pisikestes “kõik tunnevad kõiki” kohtades toimivad sotsiaalsed suhted hoopis teisiti kui suurtes linnades. Pannes sinna juurde ka veel 1930-ndatel kehtinud moraalinormid, saabki loo, kus kõik tükid kenasti kokku saanud.

Loo keskmeks on peretütar Kirsti (Anni Veskinõmm) otsus kool pooleli jätta, mis tingib pere poolt suisa häbiplekiks kuulutamise. Mehelemineku võimalused vähenevad selle otsuse tõttu kindlasti tunduvalt. Kuid äkki on Kirstist saanud kohaliku ihaldatuima poissmehe Esko (Maarjus Kupits, Saaremaa rahvateater) huviobjekt ja kogu lugu võtab hoopis üllatava pöörde. Saab näha nii naiste kavalust, kaasavara jagamist, pereema korduvat infarktieelset seisundit kui ka ehedat Soome saunas käimist.

Muru­platsil edukalt väheste, kuid õnnestunud dekoratsioonide taustal mängitud teatritüki üks uhkemaid tegelasi on kindlasti kohalikust Teeääre tallist pärit hobune Fossu kutsar Liisi von Woverniga pukis. Kogu etenduse aja tegelasi usinalt lavale ja lavalt sõidutanud Fossu täitis Sillavee sõnul kõik ootused.

Lavastaja sõnutsi oli proovides vahel just kõige rohkem tegemist hobusega, kui viimane oma rolli alati hästi mõista ei tahtnud. Siiski sai suksu esietenduse tähtsusest täielikult aru.

Elava pillimänguga lavastus sai Sillavee sõnul Ansekülas rahva ette toodud ka juubelihõngulistel põhjustel. Nimelt möödus sel kevadel 115 aastat esimesest märkest, et Sõrvemaal on teatrit tehtud.

Etendub kolm korda

“1901. aastal ilmus ajalehes Saarlane nupuke selle kohta, et Anseküla kirikubasaaril olla mängitud kahte näidendit,” rääkis Sillavee lavastuse tagamaadest. Võimalik, et nüüdset lavastust etendataksegi vaid loetud kümned või sajad meetrid kohast, kus tookord näitemängu tehti.

Suvelavastus tuleb mängimisele kolm korda. Esietendus oli juba ära, teine etendus toimus eile õhtul ja viimane plaanitud etendus tuleb juba sel pühapäeval.
“KIHLVEOPRUUT”

Ingrid Ulsti dramatiseering Hilja Valtoneni teose ainetel.
Mängivad Anni Veskinõmm, Epp Petrov, Eve Tilts, Ulvi Sadam, Leidi Seema, Helle Timm, Rein Seema, Tarvo Veskinõmm, Maarjus Kupits (Saaremaa rahvateater), Marika Paas, Henrik Veskinõmm; hobune Fossu ja kutsar Liisi von Wovern.
Muusikaline kujundus Jaanus Vallaste.
Lavastaja Maire Sillavee.
Esietendus 13.08.2016 Anseküla Teelistemaja õuel

"Kihlveopruudist" "Meie Maas":

“Tõrksa taltsutamine” Sõrve moodi
Autor: Ene Kallas   "Meie Maa"
Reede, 12. august 2016.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Kaubad koos – Kirsti (Anni Veskinõmm) läheb Latva-härrale (Maarjus Kupits) mehele, et saada lahutus ja pool mehe varast. Kuigi see võiks olla Taunole (Tarvo Veskinõmm) mõru pill, pole see nii kibe ühti... Foto: Ene Kallas
Laupäeval Anseküla Teelistemaja õuel kell 16 esietenduva “Kihlveopruudi“, Salme vallateatri suvetüki lugu ulatub kaugemale: tegu on ühe osaga juubelist – 115 aastat näitemängu tegemise algusest Sõrvemaal.

Nõnda on auväärse tähtpäeva tähistamiseks välja toodud juba neli lavalugu, küllaltki väikeste vahedega. Viimane ja viies ses reas ongi Ingrid Ulsti dramatiseering H. Valtoneni romaani ainetel. Tegevus toimub 1930-ndate aastate Soomes. Nõnda tuleb näitemängu tehes kinni pidada tolleaegsetest elementaarsetest kommetest ja ka kõnepruugist. “Okei“ ei ole okei öelda ja kui härrasmees tuleb tuppa, võtab ta ikka mütsi peast. Kui kohvikus tuleb lauda daa
m ehk naisterahvas, on kombekas püsti tõusta ja kohta pakkuda. Nojah, kuigi see kõik on elementaarne, ja ka tänapäeva inimesed püüavad mõnikord neid n-ö kirjutamata reegleid järgida, tuleb tihti sedagi ette, et läheb nagu alati. Läheb lihtsalt meelest. Sest aeg on edasi liikunud.

Sama jäigad kui olid käitumisreeglid, on lavaloos ka naiste osad. Mida naine peab tegema, mida mitte tegema. Ja kuidas tegema. Vaba valik kui selline eksisteerib, aga suures osas ideena. Siiski on erandeid.

Köstri-Kirsti (Anni Veskinõmm) ei taha alluda reeglitele reeglite endi pärast. Sest ta saab aru, milles ta on hea ja kuidas elu võiks teda kohelda. Niisiis otsustab ta õpingud nurka visata ning hakata tööinimeseks. Esialgu kas või midagi lihtsamat tegema. Sest orelit oskab ta niigi mängida ning kool kõige oma aritmeetikaga tundub talle mõttetu. Arvatavasti ei mõelnud kirjanik ja tüki looja seda, et kool on halb, küll aga pani idanema mõtte, et igaüks võiks ära tunda, milles on ta hea. Ning mitte läbi halli kivi punnitada tegemisi, mis kuidagi ei kanna vilja.

Nii või naa lahkub Kirsti koolist, ning kohe on kogu suguselts ja külarahvas kaela peal – sa ei oska ju mitte midagi, mine mehele. Kirsti lähebki. Trotsist. Läheb esimesele, kes palub, aga mitte esimese pakkumise peale. Läheb
sellepärast, et saada teada, miks kohalik tahetavaim poissmees tegi just talle abieluettepaneku. Muidu oleks ta ilmselt terve suguseltsi survele vastu pidanud ning teinud seda, mida ise tahab. Või noh, tüki idee on vähemalt selles.

Ilus hobune, kaless ja kutsar

Loo arenedes saab selgeks, et tegu on Soome kastmes “Tõrksa taltsutusega“. Sest olgugi et Esko Latva (Maarjus Kupits – Saaremaa Teater) kavatsused polnud algul kantud kõige puhtamast mõttest, on ta kannatlikkuse kehastus ise. Ning noorest taltsutamatust neiust, kelle ta kosis, saabki loo lõpuks päris naine. Tema naine.

Koloriiti lavaloosse lisab hobune Fossu ja kutsar Liisi Teeäärsest Tallist. Fossu sõidutab härrasid ja prouasid, sõidutab pruutpaari. Kuigi esmaspäevases, tugeva tuulega tehtud proovis sörkis ta päris mitu auringi, enne kui jõudis improviseeritud lavale, sai Fossu oma osaga ikkagi väga kenasti hakkama. Ilus hobune ja ilus kaless. Ning samaväärne kutsar.

Loo lavastas Maire Sillavee, muusikat teeb Jaanus Vallaste, mängivad Anni Veskinõmm, Epp Petrov, Eve Tilts, Ulvi Sadam, Leidi Seema,
Helle Timm, Rein Seema, Tarvo Veskinõmm, Maarjus Kupits,
Marika Paas, Henrik Veskinõmm. Kostüümide eest hoolitseb Ene Sepp.
 

 

Majakavahi tüdrukud ...

Davy oleks seda ju tahtnud...


Davy oleks seda ju tahtnud…
Autor: Ene Kallas
Teisipäev, 17. mai 2016.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Francis (Marika Paas) ja Loretta (Aina Aavik) kinnitavad endale, et Davy oleks tahtnud, et nemad saavad tema raha endale. Ja eks ta õige oligi. Pilt läbimängult. FOTO: Ene Kallas
Salme vallateatril on seekord eriti tihe kevad – esietendusi täis. Alles see oli, kui välja tuli monotükk “Triikija“. Laupäeval esietendus lavalugu kahele – kriminaalne komöödia “Sinatraga kuu peale“. Ning järge on ootamas juba loorbereid kogunud “Majakavahi tüdrukud“.

“Sinatraga kuu peale“ (originaalis “Fly Me to the Moon“), lavastaja Maire Sillavee, jutustab omamoodi kurva ja naljaka loo kahest hooldustöötajast – Francisest (Marika Paas) ja Lorettast (Aina Aavik). Kuna näitlejad teavad, mida tähendab hooldustöö, ei pidanud nad ekstra hooldekodusid külastama ega midagi. Ühtlasi tähendas see seda, et hooldustöötajatena olid nad laval vägagi usutavad. Kas just iirlastena… samas, iirlased on veidi sarnased saarlastega – hea südamega, aga jonnakad ning ei suuda loobuda süllelangenud võimalustest. Mis sest, et esiotsa tundub see väär. Või ongi seda.

Nii või naa hooldavad need kaks üht vanahärrat. 84-aastase, ööpäevringset abi vajava Davy kireks on Frank Sinatra muusika ning väikesed panused hobustele. Juhtub aga nii, et Francise ja Loretta vahetuse ajal (sest Davy juures käivad ka teised hooldusõed) vanahärra sureb.

Kas selle põhjuseks oli Loretta hilinemine ning see, et Francis ei suutnud üksinda päris hästi vanahärrat vetsupotile tõsta, mine tea. Igatahes, surnud ta on. Ja täna on tema palgapäev. Mis Davyl ikka sest rahast, arvab Francis, ja mõtleb välja plaani, kuidas saaks karistuseta raha oma tasku panna. Ning veenab Lorettat ses kavas osalema.

Loretta puikleb, mis ta puikleb, aga lõpuks on nõus. Sest rahaga ei ole neil mõlemal laristada – hea, kui ots otsaga välja veab. Kui raha on välja võetud, avastab Francis, et vanahärra panused on lõpuks vilja kandnud – ja see summa tuleb ka ju välja võtta!

Niisiis taandub kõik rahale. Öeldavasti seisavad kõik krimilood kahel suurel vaalal – raha ja kirg. Mõnikord löövad nad seljad kokku, aga ses tükis räägitakse peamiselt rahast.

Tõsi ta on, et hooldustöötajate palk on väike, sellest jagub vaid järgmise palgapäevani, kui sedagi… Ning ehk ka see, et kindlasti on need naised ära teeninud puhkuse ja suuremaid summasid, kui neile eraldada raatsitakse. Ehk siis, Francis ei tunne end kuidagimoodi süüdi selles, et kavatseb surnu n-ö paljaks röövida. Lorettal on valutav südametunnistus, mis omakorda ei takista tal raha kohe käiku panemast. Kui Lorettale jõuab kohale, et muhk vanahärra otsmikul võib tähendada lahkamist ning surma põhjuste otsimist, koguni kohut, ei taha ta enam mängus osaleda. See võtab ka Francise tummaks. Kuni viimaks otsustavad nad vanahärra “tuhastada“ – sest raha on juba pangast välja võetud ning ka kihlveokontorist summa kätte saadud. Tuhastamine ehk elamise mahapõletamine…

Aga enne, kui nad jõuavad korterile tule otsa panna, leiab Loretta karbi. Sest igal vanainimesel on oma tähtis karp. Muu hulgas on seal ka Frank Sinatra allkirjastatud pilt pühendusega Davyle ning paberid, millega ta pärandab kogu oma raha Lorettale ja Francisele…

Ühesõnaga, naised on plindris mis plindris. Kui sinika lugu välja tuli, püüdsid nad minna politseijaoskonda, et kõik puhtsüdamlikult üles tunnistada, aga sinna nad siiski ei jõudnud. Raamina ümbritseb kogu lugu see, kuidas naised oma loo ametnikele ära räägivad. Niimoodi, nagu nemad seda nägid. Niimoodi, nagu nemad seda mõtlesid.

Siiski, vähemalt mulle jäi kahtlus, et tegu on ebausaldusväärsete jutustajatega – ehk siis see, mis tegelikult seal toimus, ei olnud päris see, mida räägiti, mida laval näideldi. Krimilugude juurde on säärast käändu raske külge haakida ning kui mulje on õige – siis, tegu pole mitte lihtsalt hea näidendi, vaid lausa suurepärase narratiiviga.

Lavakujundus on napp, funktsionaalne, ja vägagi toimiv. Muusikas just suuri valikuid pole – kui Sinatra, siis Sinatra. Mis võiks kõigile meelde tuletada, et oli kord selline laulja, ajatu ning stiilne.

Kui “Majakavahi tüdrukud“ avaldasid muljet koosmängu ja siirusega, jõulisusega, siis see lavatükk on veidi teistsugune – naljakas, kurb, aga samas meelelahutuslik.
2

 

"Majakavahi tüdrukud..."

+“Majakavahi tüdrukud” särasid Lümanda laval
Autor: Ene Kallas
Esmaspäev, 25. aprill 2016.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Suurepäraste näitlejatöödega Salme vallateatri „majakavahi tüdrukud” – Katrin Paju (vasakult), Kaidi Ottis ja Elika Sepp. FOTO: Ene Kallas
Eile Lääne-Saaremaal, Lümandas lõppenud viiendad provintsiteatripäevad jätsid osalejatesse ja vaatajaisse hulga kirjusid emotsioone – maast laeni ja idast läände. Saarlastel läks väga hästi, grand prix tuli Salmele.

Lisaks said saarlased kaks laureaaditiitlit, parima mees-osatäitja, lavastajadebüüdi ja särava rolli auhinna.

Nagu ikka, võlusid provintsiteatripäevad vahetuse ja siirusega. Niisamuti ei läinud ükski etendus põhjalikult metsa. Positiivseid jooni oli kõigil. Tõsi, kvaliteediskaala oli üsna lai, aga seda olid ka osavõtjate kogemused ja valikud.
Jaak Allik žüriist rõhutas, et enamasti saavutatakse häid tulemusi siis, kui algmaterjal on tugev. Vahet pole, on see mõni väga kuulus näitekirjanik või omakandi sulesepp.

Nii näiteks sai Kihelkonna trupp väga kiita, sest kasutas omaainest – vaatajate ette toodi lihtne pildike kohalikust elust, kus oli nii ilu kui valu. Tsiteerides züriid: “Väga ilus maailm.”.

Salme Vallateatri trupp seevastu mängis Tove Appelgreni näidendit. Ka veidi tundmatu materjal, samas olid just ses näidendis olemas kõik aspektid, mis teeb ühe näitemängu heaks – karakteriloome, saladused, konfliktid, ühised eesmärgid, lahendused. Lugu keris end väga hästi lahti – esimene kolmandik või veidi rohkemgi oli sissejuhatus. Aga väga vajalik selleks, et aru saaks, mis toimuma hakkab. Tegu oli muuseas eelesietendusega – see on Salme Vallateatril alles ees... Näitlejad ja lavastaja said žüriilt väga hea vastukaja.
Žürii koosseisu kuulusid Jaak Allik, Toomas Lõhmuste ja Andres Ots. Hea lahendusena jagasid nad truppidele tagasisidet kõikide huviliste ees.

Sest sealt on, mida õppida. Üldiselt oli žürii vägagi lahke, kui kriitilisemad noodid kõlasid, olid need pigem nõuanded, mida paremini teha ja mida tähele panna. Arvestada. Et järgmised lavalood saaksid toredamaks, või miks mitte ka seesama tükk.


Tulemused
Grand Prix: Salme Vallateater, Tove Appelgreni
“Majakavahi tüdrukud”, lavastaja Maire Sillavee
Laureaat: Tornimäe näitering Tungal Jaan Tätte draama „Meeletu“, lavastaja Krista Kütt
Laureaat: Nasva näitering Albert Uustulnd
„Kaugused kutsuvad“, lavastaja Valve Heiberg
Laureaat: Hiiumaa Kärdla kultuurikeskus “Palukesi
mitmest sekist”, lavastaja Koit Randus
Parim meesosatäitja: Meelis Pärn, Tornimäe näitering Tungal
Parim naisosatäitja: Helve-Esta Sillamaa, Hiiumaa
Kärdla kultuurikeskuse
Žürii eripreemia särava lavastajadebüüdi eest:
Maret Kaju, Kihelkonna näitering
Žürii eripreemia rolli eest, mis meelest ei lähe:
Urmas Lehtsalu

 

Vaegnägijad said uue teatrikogemuse

Meie maa:
Autor: Sigrid Osa
Teisipäev, 05. aprill 2016.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Triikija Žanna rollis olev Ellen Teemus kohandas monotüki “Triikija“ vaegkuuljate jaoks, pakkudes neile sellega toreda elamuse. Foto: Valmar Voolaid
Eile etendas Ellen Teemus Saaremaa puuetega inimeste kojas Aleksandr Stroganovi transdramaatilist monotükki “Triikija“. Tegu oli vaegnägijatele kohandatud etendusega, kus näitleja igal sammul seletas, mis laval parasjagu toimub.

Et näitleja oskas iga liigutuse kirjelduse oskuslikult tüki tekstiga siduda, ei paistnud ka nägijatele tükk kohmetuna, vaid pakkus toreda elamuse.

“No kujutage ise ette, kas ma annan etenduse nägijatele või pimedatele. Erineb selle poolest kindlasti, et ma pean rohkem rääkima. Kõik, mida ma teen laval, miks ma just niimoodi teen ja millega ma niimoodi teen. Mis selle asja tingib, mis mul käes on, mille ma maha panen ja mille ma üles võtan. Millal ma triigin ja millal ma ei tiigi. See ongi erinevus, muud ei midagi,“ kirjeldas vaegnägijatele tükki etendanud Ellen Teemus.

Ta on varem käinud küll puuetega inimeste kojas erinevat materjali ette lugemas, aga sellist etendust nägid külastajad esmakordselt, kus näitleja ise rääkis sellest, mida ta parasjagu teeb.

“Etendus meeldis väga. Ta kirjeldas oma liigutusi ja oli etenduse kohandanud pimedatele. Täielikult arusaadav oli ja ma jõudsin ilusti jälgida. Igav ei hakanud, suutsin jälgida“ rääkis vaegnägija Anu. Sellist etendust kuulis ta esimest korda.

Etendusi oodatakse rohkem

Ka vaegnägijale Annele meeldis etendus väga.
“Minule oli kõik väga hästi arusaadav. Ma just eriti jälgisin seda, kas kõik on arusaadav ja oli küll. Ma käisin ükskord Tallinnas filmi vaatamas, kus oli kirjeldustõlk. Kogemus on mul olemas. See tänane etendus oli küll natuke midagi muud. See ei olnud otseselt kirjeldustõlkega, kuna näitleja ise seletas. Selliseid etendusi võiks rohkem olla,“ rääkis Anne.

Ta tõdes, et on mõelnud isegi selle peale, et kohalik teater võiks sellise asja ette võtta, et teeksid ühe etenduse kirjeldustõlkega. Kui eilne tükk oli sügav ja psühholoogiline, siis Anne tõdes, et järgmine kord vaataks ta meelsasti näiteks komöödiatükki.

Jannule tundus, et antud tekst ei olnud eestlase jaoks, aga samas oli teksti esitaja vaataja sõnul hea. Ta ütles, et näitleja rääkis mõne koha peal liiga vaikselt ja raske oli kuulda. Tänu prillidele nägi ta etendust küll, kuid mõnes vaikses kohas kuulis ta oma tervise tõttu kehvasti.

Antud tükki etendati esmakordselt 17. märtsil Salme rahvamajas. Tegu on Salme vallateatri etendusega.

 

A.Stroganov "Triikija" esietendus 17.03.2016

 Triikides siledaks elu, triikides valu
Autor: Ene Kallas
Teisipäev, 22. märts 2016.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Neljapäeval Salme vallateatris esietendunud Aleksandr Stroganovi transdramaatiline monotükk “Triikija“ ei ole ilmselt väga lihtne asi läbi hammustada. Siiski, Ellen Teemus sai sellega hakkama.

Lugu ise hargneb läbi esemete. Triikija Žanna võtab asju kohvrist ja muudkui triigib. Asju? Kas need on ikka päris asjad? On need sümbolid, on need… elu ise? Elu erinevad tahud. Nii või naa kuulub iga eseme juurde oma lugu.

Stroganov on pööranud asjad x-vinti, see tähendab, et näitleja peaks nende keermetes ennast kuidagi õigeks sättima. Hmm, triikima. Sest mida Žanna seal tegelikult teeb? On see ikka triikimine? Sest kõik ei ole hoopiski nii, nagu näib.
Tekst on tiine vihjetest Vana-Kreeka tragöödiatele, erinevatele psühholoogilistele käsitlustele ilukirjanduslike viidetega. Ning ka poliitilistega. Oidipus… kes oli õigupoolest Oidipus?

Igaüks küllap leiab selle õige tähenduse ise üles, aga tegu oli sügavate vastuolude käes vaevleva õnnetu hingega, kes ilmselt päris lõpuni (kui uskuda Sophoklest) aru ei saanud, miks ta selline on. Kas inimene saabki lõpuni aru? Igatahes Sophoklesed ja “need teised jumalused“ on päris mõnusaks vahepalaks.

Mis seal ikka. Mees on lontrus ja naine, teades või aimates kõiki sigadusi, ei ütle tast lahti. Isegi mitte teispoolsuses. Pakib asju, triigib elu… Sest õnneks ei avastatud tema laipa, muidu ei saakski ta asju siluda. Neid asju, mis vajavad silumist. Enne kui asuda rännakule.

Miks tassida endaga kaasa möödunud elu taaka? Miks… Võib-olla… võib-olla loodab mees, Semjon, seal kohata kenasid naisi? Võib-olla… oma ema? Kõik Semjoni kalli emaga seonduv on see, mis võib publiku veidi umbteele juhatada. Siiski, piisab, kui meenutada Kreeka klassikuid.

Piinlik ei ole

Näidendi tekst ehk ei olegi nii tihe, aga Ellen Teemus silub kõik tekstisisesed. Ehk siis – mitte kuidagi ei ole aru saada, et tegu pole kutselise näitlejaga.

Saalis istuda piinlik ei ole ning see ütleb juba peaaegu kõik. Näitlemise ja lavastamise kohta. Ning kui lisada sinna veel vene õigeusu meeskoor… Ehk olnuks võib-olla tark muusikat tugevamaks keerata, mõne koha peal, aga see on subjektiivne arvamus.Triikides siledaks elu, triikides valu
Autor: Ene Kallas
Teisipäev, 22. märts 2016."Meie maa"

 

Lugeja kiri "Saarte Hääl" 24.oktoober 2016

Teite Salme vallateater töi meiteni muusikali “Randas öitseb kibuspuu” Arved Haugilt ja Vaapo Vaherilt. Seda lugu mängisid kunagi ammu hiidlased.

Sisenen vaatajana saali ja satun kuuekümnendaisse aastaisse. Medalite ja ordenite sära, naiselik riietus, kus seeliku pikkus on ärritavalt valitud just selline, et toob täiuslikult esile naiseliku ilu ja võlu. Armastaja käe panek armastatu õlale jätab ruumi mõttemaailmale – mida see tühi vahemik käe ja õla vahel sisaldab. Kallis mees, mind ei jäeta maha, vaid mina jätan sind…

Missugune liikumine, missugune mäng, missugune laul! Mitte just kergkaalu kuuluvad mehemürakad hüplevad ja hüppavad kui kitsetalled kevadel. Naised, need on alati osanud esitada end parimast küljest. Meitel oli teitega väga lõbus, aga veel lõbusamaks läks siis, kui teie ära läksite. Me saime teitit hakata taga rääkima. Ja nüüd on osake sellest kirjas.

Soovin teitele ikka samasugust tegutsemislusti ka edaspidiseks!

 

Sande Lipu Hiiumaalt

Teateid teatridžungli aluskihtidest

Teateid teatridžungli aluskihtidest
Eesti harrastusteatrite lavastustes prevaleerivad igapäevased olmeprobleemid, sekka eksistentsiaalsemaid värelusi ja paras kogus janti.
RAIT AVESTIK
XV külateatrite festival 21. – 23. VIII Palamusel ning V rahvusvaheline teatrifestival „Baltiramp“ 11. – 13. IX Kuressaares.

Jaan Tätte „Palju õnne argipäevaks“ Rēzekne rahvateatri (Läti) esituses.
Rait Avestik
Džungli ja teatrimaastiku võrdlemine pole võib-olla kõige õnnestunum: esimesest läbi minna on selle taimestiku tiheduse tõttu äärmiselt raske, teist läbides ei pruugi aga märgatagi sealset tihedat „taimestikku“. Ent kui arvestada Eesti nappi pindala ja rahvaarvu, siis on siinse teatritegemise kontekstis küll põhjust rääkida väga tihedast džunglist. Seda, et meie teatridžungli ülemine kiht, mis hõlmab tavapäraseid (ja valdavalt kutselisi) riigi-, linna-, projekti- või muid avalikke teatreid, on üsnagi liigirikas, teame niigi. Eesti Teatri Agentuuri värskeima statistika põhjal saame üldistades ja ümardades öelda, et 37 etendusasutuse tegevuse tulemusena võisime eelmisel aastal käia ülepäeviti esietendusel. Lisagem siia ka varasemate aastate lavastuste etendused (mida on esietendustest ju märksa rohkem) ning arvud muutuvad järjest uhkemaks. Ja see pole kaugeltki kõik.
Peale selle, et koolitatud teatraale tuleb järjest juurde ja seega lisandub ka uuslavastusi, viivad esietenduste arvu lakke teatridžungli alumistes kihtides tegutsejad ehk igat masti harrastusteatrid, keda Eesti Harrastusteatrite Liidu 2012. aasta andmete järgi oli arvel 478. Kui nende hulgast eraldada kooliteatrid, tudengiteatrid, õpilaste näiteringid ja muud sellelaadsed kiiresti vahetuvate näitlejatega üksused (kus põhirõhk on pigem protsessil kui tulemusel ning tegevuse eesmärgiks haridus ja arenemine kunsti kaudu), siis täiskasvanute teatreid – nimetagu nad end siis rahvateatriks, külateatriks, amatöörteatriks, teatristuudioks, vallateatriks, näiteringiks või näitetrupiks – on umbkaudu 200 ringis. Isegi kui me õppeasutuste näiteringide esietendusi ei arvesta, lisandub viimast arvu silmas pidades igal aastal kohalikule teatrimaastikule üle 200 esietenduse (arvestusega, et mõni trupp igal aastal ei tegutsegi, teine aga toob aastas välja rohkem kui ühe lavastuse). Ehk siis: kui kõik esietendused aasta peale ära jagada, et möödu Eestis mõne uuslavastuseta päevagi.
Kuigi see „aluskihi teater“ ilmselt ei jäta üldisesse teatrilukku maha sügavat jälge ega hakka nad ka kajastuma tähtsates nimekirjades ja ülevaadetes, on sellel teatri olemas oma kindel publik. Olgu nende uuslavastuse etendusi kas või üks. Ning see, kuidas mõjub teatriga tegelemine teatriga tegelejale ning üldse kogukonnale laiemalt, on juba omaette teema. Meie riigi äärealadel käib vilgas teatritegevus, kuid teatriloome kontekstis tuleb rõhutada, et see suur mass mõneti nähtamatut teatritegemist ei liigitu kindlasti äärealaks (horisontaalne vaade), vaid – nagu juba öeldud – aluskihiks (vertikaalne vaade).
Päris varjatult seal aluskihtides muidugi ei toimetata, sest Eesti Harrastusteatrite Liitu koondunud teatritel-näiteringidel on võimalus (ja suur tahtmine) esineda üleriigilistel kooliteatrite festivalidel, harrastusteatrite festivalidel, külateatrite festivalil, tudengiteatrite festivalil, õpetajate teatrifestivalil ning mitmel muul spetsiifilisemat laadi kokkusaamisel.
Näiteks tänavu augustis korraldati Palamusel viieteistkümnendat korda üleriigiline külateatrite festival. Kolmel päeval kokku rohkem kui kolmekümne etendusega festival oli jaotatud mõtteliselt kolmeks ning igal kolmandikul ka oma minižürii. Kuigi sellise killustatuse juures (mis on aja ja inimressursi kokkuhoiu mõttes möödapääsmatu) pole minu üldistused harrastusteatrite suunal vast üleliia adekvaatsed, joonistuvad välja siiski mõned ühisjooned, mis on olnud aastaid muutumatud.
Esmalt torkabki silma, et tugevamate ja nõrgemate truppide vahel on selge vahe. Kuid nagu teame, ei olda harrastusteatrites ainult tulemuse peal väljas, kooskäimine olla tihtipeale olulisemgi, sageli nii füüsiliselt kui ka vaimselt lausa vajalik. Endale raskemaid ülesandeid võtnud teatrite etendused paistsid silma väärt näitlejatöödega, mis annavad tunnistust oskuslikest näitejuhtidest. Vähem märkas tugeva ja tundlikku lavastajamõttega töid, milles oleks segunenud kunstitaotlus ja sõnumirikkus. Lavastustes prevaleerivad igapäevased olmeprobleemid, sekka eksistentsiaalsemaid värelusi ja paras kogus janti. Ehk siis oli näha ehedat ja pisut naiivsetki külateatrit, aga ka täiemahulisele teatriõhtule pretendeerivaid lavastusi. Nagu ikka, kogeme ka harrastusteatrite loomingus eelkõige sõna ja siis pisut ka tegevust. Vaatamata sellele tuleb esile tõsta lavastusi, milles olid teatrikunsti sünniks vajalikud kriteeriumid kenasti täidetud: võimsate näitlejatöödega esines Salme vallateater Willy Russelli „Reispassiga“ (lavastaja Maire Sillavee); Andres Linnupuu ja Abja EHH-teatri nüüdisaegsema teatri vormis tehtud „Geenius“ (Jüri Tuuliku „Taevaredeli“ ainetel); eheduse ja isegi ajastutruudusega kehtestas ennast Saarema teatri Lutsu-aineline „Millal küll Kalev koju tuleb“ Väino Uibo lavastuses; peeneid psühholoogilisi näitlejatöid sai näha Tabivere harrastusteatri ja Raivo Adlase koostöös sündinud Mats Traadi „Türgi ubades“.
Terviklikuma pildi saamiseks palusin kommentaari ka teisi lavastusi kui mina näinud žüriiliikmelt, teatrikriitik Madis Kolgilt, kes kõnealust teatrikihti on juba viisteist aastat oma toetava pilguga õnnistanud. Madis Kolk: „Väga tugevad trupid on kindlasti Vilde teater ja Lendteater, kellel esiteks on olemas selline multitalent nagu Aire Pajur, kes loob sotsiaalselt teravaid ja valusaid näidendeid ning mängib neis ise meisterlikult ka kandvaid rolle. Teiseks hoolitseb nende lavastuste professionaalse taseme eest nii lavastaja kui ka näitlejana Tess Pauskar, ning loomulikult on Vilde teatril üldse väga tugev näitetrupp. Tänavusel festivalil siis Vilde teatrilt „Pime tuba“ ja Lendteatrilt „Terasmees“. Hea meel on sellest, et harrastusteater ei ärgita mitte üksnes näitlejate mängulusti, vaid on võimaldanud avalduda ka täiesti professionaalsel tasemel dramaturgitalendil, nii nagu seda on Küllike Veede, kelle näidenditest olid sel festivalil esindatud „Mutimurdjad“ (Alburahva teater) ja „Kõik müügiks“ (Abja „Kolmas voorus“). Nii lavastaja kui ka repertuaarikujundajana üllatab alati Tiit Alte – nii ka oma tänavuse „Kükloobiga“.
Tuleb ka öelda, et aastatega on harrastusteatris toimunud tuntavad arengud materjalivalikus. Kui varem kohtas repertuaarivalikus rohkem juhuslikkust, kohati näis lausa, et näitejuhile oli pööningut koristades näppu juhtunud mõni 1970. aastate „Meie repertuaar“ ja kuna leitud näidendi tegelaskond klappis trupi koosseisuga, sai see ka ära tehtud, siis nüüd on valikud kontseptuaalselt põhjendatumad. Luuakse lavastusi, kus kõneldakse tõepoolest millestki enamast kui vaid trupi teha tahtmise rõõmust. Aetakse nii kohaliku kogukonna asju kui kõneldakse ka laiemalt ühiskonnas teravatel teemadel. Tekste luuakse ise, kuid ka valmisdramaturgia puhul on näha omapoolset sõnumit, seda, mille nimel on lavale tuldud.
Kui kunagise (väidetava) näidendipõua kontekstis sai truppidele soovitatud autoriteatri korras ka ise lavatekste luua, et nad saaksid rääkida just neid puudutavatel teemadel, siis nüüd on see omaloomingu agarus läinud kohati isegi nii suureks, et tahaks aeg-ajalt meelde tuletada: ärge unustage dramaturgiaklassikat – vaid suurte meistrite loominguga suhestudes, teksti analüüsides ja tegelaste sisemisi motiive enda omadega võrreldes, saab näitleja areneda. Autoriteatri meetodil luuakse kahtlemata huvitavaid ja intrigeerivaid lavastusi, kuid vahel võib juhtuda (eriti harrastaja puhul), et see sulgeb ka mõne silmapiiri, mõne kanali, mille kaudu juurde õppida. Päris kindlasti olen viimase aasta harrastusteatrite loomingus näinud lavastusi, mis annavad ka tavapublikule täiesti täisväärtusliku teatrielamuse, mõjumata sellise vaese mehe teatrina. Rääkimata sellest, et üha rohkem on meie teatripildis lavastusi, kus lõimitakse professionaale ja harrastajaid.“
Teine teade aluskihist pärineb Kuressaarest, kus septembris korraldati rahvusvaheline teatrifestival „Baltiramp“, mis eelkõige oli kolme Balti riigi oma­dramaturgia populariseerimise teenistuses. Kaks teatrit igast riigist (Eestit esindasid Jõelähtme lavagrupp ja Vilde teater Tartust) pidid esitama naaberriikide algupärandeid. Tähelepanu väärib kokkusattumus, et nii Jonava teater Leedust kui ka Rēzekne teater Lätist olid teineteisest sõltumatult valinud mängimiseks Jaan Tätte näidendi: vastavalt siis „Ristumine peateega“ ning „Palju õnne argipäevaks“. Kuigi need Tätte näidendite teatralisatsioonid olid üheselt üsnagi autori- ja peavoolutruud, tuleb arvestada sellega, et need teatrid, nagu paljud Eestiski, täidavad sõna otseses mõttes tavapärase väikelinnateatri või külateatri funktsiooni ehk rahvateatritelt katsetusi või kontseptuaalseid kukerpalle ei olegi eriti tark nõuda või loota. Kuid loodan siiski. Küll tuleb aga esile tõsta taas näitlejatöid (ja see kehtib ka teiste „Baltirambil“ nähtud etenduste kohta), ette pole heita ka materjali valikule, kuid jah – pisut rohkem tänapäevast teatrimõtet ja sellele vastavat tegutsemist nii meie kui ka nende harrastusteatrites tahaks kohata küll. Mainitud näidendite valiku puhul kerkib üles ka tõlkeküsimus: kas ja kuidas on näiteks lätlastele-leedulastele kättesaadavad meie Algused, Kivirähad, Lennukid ja teised draamakirjanikud?
Miks on hea, et meil tehakse nii palju teatrit, sõltumata kunstilisest tasemest ja publikuhulgast? Arvestades sellega, et meie teatridžungli aluskihtides tegeletakse peaasjalikult keele ja kohalikule rahvale omaste tavadega, siis võiks see kogus kultuurikihti pakkuda mingitki julgust või turvatunnet neile, kes seoses suure rändega muretsevad siinse keele ja kultuuri säilimise või puhtuse pärast. Ehk – mida rohkem rändajaid, seda rohkem tehtagu ka aluskihiteatrit.
Teateid teatridžungli aluskihtidest
Eesti harrastusteatrite lavastustes prevaleerivad igapäevased olmeprobleemid, sekka eksistentsiaalsemaid värelusi ja paras kogus janti.
RAIT AVESTIK
XV külateatrite festival 21. – 23. VIII Palamusel ning V rahvusvaheline teatrifestival „Baltiramp“ 11. – 13. IX Kuressaares.

 

Komöödia elust enesest... "Reispass" Salme vallateatris

Komöödia elust enesest – Salme vallateatri uuslavastus “Reispass” (FOTOD) (2)
Autor: SH
– 06/05/2015Rubriik: Fotogalerii, Kultuur
Foto: Tambet Allik

Foto: Tambet Allik

Me oleme või tahame ise olla aeg-ajalt keskklass seda eneselegi teadvustamata. Elame tarbimisühiskonnas, mis fabritseerib palju ebaolulisi probleeme. Kõige selle kõrval ei märka me olulist – kes me ise oleme ja kes on inimesed meie kõrval.

Ilmakuulus Willy Russell kirjutas näidendi “Reispass” (“One for the road”) 1976. aastal ja täiendas seda 1985. aastal. Samal ajal haistsid mõtlevad inimesed Eestis võimalust saavutada lähimas tulevikus iseseisvus. Tänavatel valitses aga siiski endiselt hall ja suletud nõukogude inimese rutiin. Kui Eestis kirjutati ja lavastati komöödiaid, mis kubisesid valitsevat korda pilavatest alltekstidest, siis 1985. aasta Inglismaal muutusid pilkealusteks uue keskklassi elamurajoonid ja nende elanikud.

Maire Sillavee Salme vallateatris lavastatud “Reispass” on nüüd meie ühiskonnas õiges ajas. Võib-olla isegi natuke hilinenud, sest Eesti kesklassi tekkimist, selle arengut ja tegemisi oleme saanud jälgida juba mitmed aastad.

Õiged valikud

Sellest see va “Reispass” räägibki, vist, ja seda läbi väga mahlase tekstiga komöödia. Salme vallateatri etendus on väga hästi lavastatud ja rollidesse valitud õiged näitlejad. Olen varemgi maininud, et Maire Sillavee oskab oma näitlejatele valida väga õiged teatritükid – just sellised, mis panevad vallateatri näitleja ennast ja publiku ootusi ületama. Maire Sillavee tunneb oma näitlejaid ja austab neid sellega, et pakub neile mängimiseks alati head teksti.

“Reispassis” saab kokku kaks abielupaari. Tähistatakse Dennis Caini (Meelis Juhandi) 45. sünnipäeva. Külalisi oodates mõtleb Dennis tagasi oma minevikule, taustaks hea valikuga vinüülplaadimuusika. Aeg-ajalt särtsub tema mõttelõnga sisse abikaasa Pauline (Tea Merivald) – krapsakas ja eeskujulik daam, kellel on köögis olemas vajalik plastmasskarpide komplekt ja kes sulgedega kontstoakingades mängleva kergusega köögi ja elutoa vahet jookseb. Dennisele meeldib proovile panna oma blondi naise kohalolekut ja intelligentsust, visates õhku tobedaid märkusi. Naisele on aga väga oluline, et sünnipäev mööduks nii, nagu eeldab seltskonna etikett, oluline on seesama etikett ka saabuvatele külalistele.

Jane Fuller (Annika Juhandi) ja tema abikaasa Roger (Viljar Merivald) on juba seltskonnas edasi jõudnud paarike. Nendele on kohalikus elurajoonis kehtivad elamisseadused selged ja nad on end igapäevaelus mugavalt sisse seadnud.

Näiteks on Roger Fulleril oma isiklik armukesterutiin, mis koosneb sama elurajooni perenaistest. Jane Fullerit võib aga tõega nimetada iseõppinud seksuoloogiks nii meeste kui ka naiste alal. Tõsimeelseid näpunäiteid saavad nii Pauline kui ka Dennis. Annika Juhandi roll on jõuline ja ta vastandub väga hästi just Pauline’i õrnale loomusele.

Draamade jada

Kõik tundub olevat mõnus, juuakse täpselt õiget Burgundia veini, ent aina enam hakkab välja lööma Dennise keskeakriis. Ta tahab sellest väikekodanlikust linnajaost välja rabeleda. Ei ole enam Bob Dylanit, vaid on John Denver. See on koht, kus Richard Claydermanni peetakse raskeks ja intelligentseks muusikuks ning kus kuritegevus lokkab, sest elurajoonis tegutseb aiapäkapikkude sarilõhkuja. Dennis tahab võtta seljakoti, minna kiirteele ja hakata hääletama.

Niisiis vallandab Dennis oma sünnipäeval ühe korraliku draamade jada, mille kestel on kõik neli valmis oma elus kannapöörde tegema. Toimub vabanemine, aur lastakse välja ja korraks on nad kõik jälle elus! Kuidas kõik lõpeb, selle jätan vaataja otsustada – kas kurvalt või hästi…

Salme vallateatri “Reispassi” soovitan kindlasti vaatama minna kõigil. See sobib nii neile, kes komöödiaid armastavad, kui ka neile, kes komöödiad vahele jätavad. Nii head ja ladusat kohalike näitlejate mängu näeb meie saarel harva. Eriti oivalise lavapaari loovad Meelis Juhandi ja Tea Merivald, kes kordagi oma rollist välja ei vaju, mõjudes ääretult usutavana. Ma ei tunne Tea Merivaldi, aga nüüd kujutan ma ette, et selline on ta ka päriselus.

Piret Puusepp
Willy Russelli “Reispass” Salmel

Tõlkija Kalle Hein
Lavastaja Maire Sillavee
Muusikavalik ja valguskujundus: Margus Lepik
Näitlejad: Annika Juhandi, Tea Merivald, Meelis Juhandi, Viljar Merivald
Esietendus: 30. aprill 2015Komöödia elust enesest – Salme vallateatri uuslavastus “Reispass”

 

KULKA 90. klipp

Salme vallateatri poisid said Riias kiita

 

KÜLATEATRID JAGAVAD HÄID EMOTSIOONE
Autor: IVIKA LAANET
Rubriik: KULTUUR
SAARTE HÄÄL, 24/09/2014

Pühapäeva õhtul alanud külateatrite päevad Kuressaare linnateatris on toonud saali rohkesti publikut ja pakkunud häid teatrielamusi.

“Kahel õhtul ehk Salme vallateatri etendusi on vaatamas käinud üle kahesaja inimese,” rõõmustas peakorraldaja, Saare maakonna rahvakultuurispetsialist Krista Lember. Tema arvates näitab publiku rohkus seda, et inimestele pakuvad maanäiteringide etendused tõesti huvi. “Küllap aitab kaasa ka juba kolmeaastane traditsioon. Inimesed juba teavad, et septembris midagi sellist toimub,” märkis Lember.

Seda, kas nimetatud traditsioon kestma jääb, ei osanud Lember päris kindlalt öelda, ent arvas, et kui näiteringidelt tuleb ikka uusi ja põnevaid etendusi, tahaks teatripäevadega muidugi jätkata. 

Lembri sõnul on meie näiteringid hästi aktiivsed ja tublid. Selle tõestuseks on ju ka ohtrad äramärkimised ja kõikvõimalikud preemiad vabariiklikelt üritustelt. Külateatrite päevad on tema sõnutsi Saare maakonnas tegutsevate külateatrite jaoks suurepärane võimalus mängida oma lavastusi professionaalse teatri laval, kasutades sealseid võimalusi. Samuti saadakse kõrvalt professionaalide abi nii heli ja valguse seadmisel kui ka lava ülesehitamisel.

Salme valla kultuurijuht Maire Sillavee kinnitas, et Salme vallateatri etendused läksid nende endi meelest kenasti ja tagasiside publikult oli igati positiivne. Sillavee arvas, et kakssada vaatajat on ühe külateatri jaoks kohe täitsa palju.

Salme kultuurijuhi sõnutsi annab linnateatri lava harrastajale n-ö ehtsa suure lava kogemuse ning kuna valgustajad, helimehed, lavameistrid on igati nõu ja jõuga abiks, võib oma lavastuses avastada täiesti uute lavatehnikavõtete abil uusi ootamatuid nüansse. “Siinkohal suur aitäh Kuressaare linnateatri pererahvale – usun, et kolme aastaga loodud traditsioon väärib jätkamist,” tähendas Maire Sillavee.

Pühapäeva ja esmaspäeva õhtul said teatrihuvilised näha Salme vallateatri muusikali “Randas õitseb kibuspuu” ja komöödiat “See, kes avab ukse”. Eile õhtul oli laval Kärla näitering oma “Sulase südameraasukesega” ning täna lõpetab tänavused külateatrite päevad Kuressaares Tornimäe näiteringi Tungal kell 19 algav etendus “Eesti matus”.

Publik: salmekad on suurepärased!
Kuidas etendus meeldis ja mida arvate sellest, et salmekad tulid linna teatrit tegema?

Kaido Humal Leisist:
Suurepärane etendus. Etenduses peab olema nii laulu kui ka sõnalist osa. Kordagi ei tulnud seda mõtet, et laval ei ole professionaalid. Laul oli väga hea. Sellised inimesed, kes iga päev laulmisega ei tegele, laulavad nii puhtalt kõik noodid välja. Super! 
Salmekaid nägin muide esimest korda. Seepärast tulingi neid vaatama. Kolleeg Mati Schmuul, keda täna küll laval polnud, lööb ka seal kaasa. Tean, et nad käivad ka piiri taga. Seega peab ju olema, mida näidata. Olen väga rahul.

Jaan Tammeleht Kihelkonnalt:
Tore! Väga kena etendus oli. Mulle nad meeldivad. Olen paar korda käinud ka Salmel neid vaatamas. Mis see teatrimaja loeb? Kõik oleneb ju näitlejatest endist. Head näitlejad võivad ka kadakapõõsaste vahel mängida.
Linna tulin seepärast, et ma ei jõudnud ära oodata, millal nad ükskord meieni jõuavad oma tükiga.

Aime Metsmaa Kuressaarest:
Hea oli. Meeldis! Salmel pole ma käinud, sest mul pole transporti. Olen ikka nende reklaame jälginud, aga alati on samal ajal ka midagi muud toimunud. Päris hea, et nad nüüd ikkagi linna tulid.

Helge Nõmm Kuressaarest:
Tuttavad näod olid ja tore oli. Salmel pole ma vaatamas käinud. Siin linnas ikka vahetevahel käin teatris.

Küsis Tõnu Veldre


Kui Nõmmik, Hint ja Smuul istunuks Salme puhvetis...
AUTOR: Piret Puusepp – 04/06/2014'
RUBRIIK: KULTUUR
SAARTE HÄÄL

… lõõmava päikesega päeval, nende ees paar juba tühja õllepudelit ning taldrikul hommikul püütud igav angerjamaius.

Keset nende jutuvada suurtest kunstilistest saavutustest ilmuks nende juurde kohalik naksis teatritegelane Maire Sillavee ja kamandaks: “Poisid, mis te muidu lorite – tehke mulle üks mänguks kõlbulik teatritükk!” Ja ses priiskavas vaimus olekski sündinud selline tükk nagu “Randas õitses kibuspuu”. Miks mitte?
Romantiline kui Smuul, rühikas ja rannakalurit armastav kui Hint ning mõnusalt siinmeolemelikult kergemeelne kui Nõmmik. Ning kindlasti humoorikas, kuid mitte ehk kommunistlikku režiimi pilav. Nii see muusikal nende ümber eluks oleks saanud.

Intriige jagub kamaluga

Nii see võinuks olla, kui see olnuks Saaremaa meeste kirjutet (olgugi et Sulev Nõmmik juurtelt hiidlane). Selline pilt mind Salme vallateatri uhiuut lavastust vaadates kummitas. 
Tegelikult on see muusikaline lugu kirjutatud 1990. aastate alguses hiidlastele, lihtsalt saarlased olid pärast aastakümneid nobedamad ja tõid selle tüki nüüd Salmel lavale.

Tegevus toimub 1963. aastal ühes rannakõrtsis, kus on koos kohalik koloriit – merimeeste silmarõõmud kõrtsidaamid, rannakalurid, aktimodellist unistav kunstnik, ranna lembelaulik, koduranda saabunud mundris meremehed, päevavargast pillimees, üks ohutu kommunist ja suurlinna bugi-vugit kepsutav suurlinna preili.

Muusikalile kohaselt jagub etenduses intriige kamaluga. Muusikali hea omadus ongi see, et tekst koosneb kergetest ja mahlakatest repliikidest ning kulminatsiooniks on laul, mis viib tunded ja draamad haripunkti. Muusikali juhib muusika ja selle lavastuse puhul on muusika tugev – heade retronootidega, tabavalt on selle ajastusse kirjutanud Arved Haug.
 

Ei puudunud kerge biit ja džässisuge – nood rütmid hakkasid just 60-ndatel Eestis pead tõstma. Romantilised serenaadikesed on samuti ajastutruud, pisut aarneoidilikud. Võimsamaks esituseks pean aga töödeldud kaerajaani – koos liikumisega oli see õhtu nael, vabalt oleks laval võinud olla ansambel Collage. Silmad kinni ja vahet poleks teinud, kas laval on salmekad või konservatooriumi üliõpilaste ansambel.

Kuigi kogu trupp teeb suurepärast tööd, tooksin esile mõned säravamad tähed. Kalurite tandem Eedi ja Karla ehk Silver Õun ja Andrus Oder. Need kaks meest teavad, mida peab laval tegema. Muidugi lihtne ja mõnus tandemroll taustaks, mis võiks igavamalt mängitult märkamatuks jääda, aga ei.
Hästi kätte saadud lavaline liikumine, miimika ja rolli olemus. Ilma nendeta oleks muusikal palju vaesem olnud.
Muidugi jäi meelde kleepsudega kitarril soleeriv Meelis Juhandi hurmur Roll. Rannakõrtsi oma Uno Loop – heasüdamlik, erk, nooruslik ja noh… Juhandi lihtsalt laulab ju ka hästi.
Just laulmisega üllatas noor naispeaosaline Annika Lii puhvetipreili Aedana – tugev ja naiselik hääl. Ise nii õbluke ja tagasihoidlik! Väga meeldis Annika Juhandi kärts linnapreili Eva – roll, kus võis kõik mängu panna, olla dramaatiline ja vali – mida rohkem, seda uhkem. Seda ta ka oli.

Suurepärane tervik

Eraldi tooksin välja Kaupo Sireli meremees Taavi. Roll ja rollitäitmine, mis alguses na äbarik tundus, kasvas etenduse jooksul kõige enam. Etenduse kõige romantilisem ja meesosadest raskeim roll. Aeglaste, igatsevate laulude esitus ja lihtsa südamega meremehe mängimine tuli välja tõe-trult. 
Salme vallateatri muusikal on suurepärane tervik. Ollakse õnnega koos, et muusikali jaoks on olemas suur vilunud näiteseltskond.
Etenduses ei tekkinud ühtegi auku – kõik oli ladus, lõbus ja hea minekuga. Liikumine stiilipuhas ja näitlejat säästev, oli kompliment muusikale.
Teotahtelisest näiteseltskonnast jääb väheks, kui ei oleks head lavastajat. Maire Sillavee trump on võime ohjata teatripisikuga isiksusi ja oskus neist parim välja tuua.
Sillaveel on fookuses näitleja ja tema võimed. Ta suudab näitleja pisut üle oma varjugi hüppama panna.

Seda lavastust peavad vaatama minema need, kellele on südamelähedane film “Siin me oleme”. Sellega on kõik öeldud. Tegelikult on “Kibuspuu” vaat et paremgi.
___________________________________________________________
Publik: Väga nostalgiline, väga vahva!

Helgi Pruul, Salme valla pensionär, endine kultuuritöötaja
Etendus tõi meelde ilusaid vanaaegseid mälestusi. Hing on mul kultuuris kinni, kuigi erialalt olen raamatupidaja. Etenduses meeldis kõik. Juhandi on ülekõige. Olime mures, kas Juhandi ikka mängib… ja kui ta esimesena lavale tuli, siis oli ohooo! Ja proua tuli kohe järele. Minule meeldivad nad kõik, ausalt. Nad on tõesti tublid, jätkuks vaid jõudu ja tegutsemislusti.

Ülle Õispuu, teatrikülastaja Kuressaarest
Mind üllatas, et need laulud, mis on ju imeilusad, ei ole veel massidesse läinud. Kas neid on hoitud niimoodi, et neid pole enne eksponeeritud või on Arved Haugil tõesti nii palju laule? Muusikaliselt meeldis etendus väga. Vahvalt tehtud, mitte keegi ei maganud laval – kõik toimis kogu aeg. Näitlejad olid nagu ikka tasemel. Et nad jõuavad oma igapäevatöö kõrvalt niimoodi käia, teha ja hästi teha!

Krista Kütt, Tornimäe näiteseltsi juhendaja
Väga nostalgiline, väga hästi lavastatud, väga hea meeskonnatöö. Suurepärased laulud, väga head meeste hääled.


“Randas õitses kibuspuu”
Autor: Vaapo Vaher
Lavastaja: Maire Sillavee
Muusikaline juht: Rein Orn
Tantsujuht: Reet Sillavee
Lava ja kostüüm: Ene Sepp
Heli ja valgus: Margus Lepik




 

Vahukoorene Salme kibuspuu
Autor: Ene Kallas
Teisipäev, 03. juuni 2014
MEIE MAA

“Naer, nali, muusika, tants – mina olen täiesti terve saarlane ja pean seda kõike saama,“ parafraseerides eesti kultusfilmi ning mõeldes Salme vallateatris esietendunud muusikalile “Randas õitseb kibuspuu“.

Arved Haugi ja Vaapo Vaheri rahvalik muusikal on Salme vallateatri esituses tõeliselt rahvalik. Andis lavaloole juurde saare meki või ehk oleks õige öelda – Sõrve maitse? Selleks tuli rääkida saare keelt ning sisse torgata sõnu “Salme“ ja “Saaremaa“.

Lavalugu on kompaktne ja ühtne. Kui üldse viriseda, siis võibolla lüürilised kohad võinuks sutike lühemalt ja ka intensiivsemalt esitatud olla. Samas ei olnud need lavaloole ka ballastiks. Ning kuis siis muusikalis ilma lüürikata-romantikata saab! Kui lavaloo algul paistis, et paare võiks tekkida paar, siis lõpupildis oli neid vähemalt neli. Kui üldistada ning lugusid juurde mõelda.
Lavakujundus oli lihtne, samas teenis eesmärki. Kostüümide koha pealt ei oska ka halvasti öelda, sest pole sel ajal elanud, ei tea. Küll aga tundusid need kohased ning pretensioonitud.

Muusikal ise oli lõbus ja kerge, jättis suhu vahukoorese maitse – magusa, mõnusa. Sellise, mida on hea seedida. Kerge toonimuutuse tõi sisse muust seltskonnast täiesti eristuv “vuhva“, aga see oli pigem positiivne muutus. Jah, lärmakas, vulgaarne, läbematu, ning mõjus muidu rahulike randlaste taustal kireva harakana. Aga ilmselt nii oli see mõeldud. Jutt Annika Juhandi Evast.
Kui veel rääkida veidi eristuvatest tegelastest, siis ma ei teadnudki, et fraasi “ilus elu“ võib öelda umbes saja, võimalik, et ka tuhande häälevarjundiga ning iga kord mõjub ta erinevalt kui paar sekundit tagasi. Võibolla on asi fraasis, võibolla kontekstis, võibolla aga ka selles, kes seda ütles. Muidugi võib siinkohal märkida, et igat asja saab öelda sajal viisil, aga katsutagu. Öeldagu. Ja siis mõeldagu, kuidas Mihkel Mereäär seda teeb. Sest tema see oli – Ilus Elu!

Teine selgelt eristuv tegelane oli muidugi Kalmer Poopuu inspektor. Ilmekas, kõnekas ning kuidagi õõvastavalt äratuntav tegelaskuju meie nõuka-minevikust. Kuni lõpuni välja ning veidi ülegi.

Muusik Roll Meelis Juhandi esituses oli klassikaline lõbus sell. Mõnus ja muhe. Ei võtnud elu liiga tõsiselt ega ka mitte liiga roosiliselt. Aga moosida oskas.
Suuremaid osi tegid ka Kaupo Sirel, Annika Lii, Mirle Arge ja Viljar Merivald. Kõik see oli kokku kena, aga esile tahaks tõsta noorukest kõrtsitüdrukut. Armas, usutav ning lustiga mängitud roll. Ning ehk ka Silver Õuna Eedit.
Muusikalis saab kuulda 14 laulu ning enamikule neist on ka lustakas liikumine seatud. Seda tegi Reet Sillavee. Võib isegi öelda, et liikumine-tantsud on lavaloo orgaaniline osa ning ilma selleta jääks pool lõbu olemata.
Heli ja valguse eest hoolitseb Margus Lepik. Lavalooks sidus kokku Maire Sillavee.

Muusikalis löövad kaasa Mirle Arge, Annika Lii, Kaupo Sirel, Meelis Juhandi, Viljar Merivald, Annika Juhandi, Kalmer Poopuu, Silver Õun, Mati Schmuul, Mihkel Mereäär, Viljer Lõbus, Tea Merivald ning ettekandjate ansamblis Elika Sepp, Marina Maasik ja Tea Merivald.
 

Salme muusikal saab viimase lihvi

 

Mai lõpus puhkeb Salmel õitsele kibuspuu
Autor: Ene Kallas
Neljapäev, 15. mai 2014.
MEIE MAA

Salme vallateater toob mai lõpus, 30. kuupäeval välja Arved Haugi ja Vaapo Vaheri rahvaliku muusikali “Randas õitseb kibuspuu“.
Muusikali esmaettekanne oli 90. aastate alguses. Veidi aega pärast seda, kui Hiiu Kaluri kolhoosi kergemuusikakoor oli Arved Haugilt kaubelnud omaenda rockooperit. Rockooperit nad ei saanud, küll aga mõned laulud, millest omakoda kasvas välja muusikaliidee. 

Nii nad kolmekesi, Arved Haug, Vaapo Vaher ja lavastaja Anne Margiste lõid uue muusikalise loo – “Randas õitseb kibuspuu“.

Anne Margiste sõnul on tegemist humoorika pildiga meie mitte väga ammu lõppenud ajastust. Kirjas Salme vallateatrile sõnab ta, et olulisem on inimene oma igasse aega kuuluvate tunnetega – armastuse, põlguse ja südamevaluga. “Meeldiv on teadmine, et Salme saarlased on leidnud tee Arved Haugi muusikali juurde ning võtnud vaevaks ja rõõmuks see lavale tuua,“ kirjutas ta. 

Tegemist on 1963. aastaga, mil kestis Hruštšovi sula. Hingamine oli vabam, inimesed julgesid oma arvamust välja öelda. Lavaloo tegevus toimub ühes rannarestoranis, kus leidub hulgaliselt värvikaid inimesi. Osa on püsikunded, teised juhukülastajad. Kokku on kogunenud koloriitne seltskond. “Loomulikult on seal ka armusuhteid,“ märkis Maire Sillavee. “Kus siis muusikal ilma selleta saab.“

Muusikaliseks juhiks on Rein Orn, kes dešifreeris ka originaalnoote. “Saime need Anne Margiste käest,“ lisas Maire Sillavee. Rein Orn on mänginud Arved Haugiga ühes ansamblis ning tunneb ta käekirja. “Neid ei olnudki keegi teine võimeline dešifreerima.“ Koos Heliosega vormistas Orn need ka fonogrammideks. 

Muusikalis saab kuulda 14 laulu ning enamikule neist on ka liikumine seatud. Seda tegi Reet Sillavee. Heli ja valguse eest hoolitseb Margus Lepik ning lavalooks seob kokku Maire Sillavee.

Muusikalis löövad kaasa Mirle Arge, Annika Lii, Kaupo Sirel, Meelis Juhandi, Viljar Merivald, Annika Juhandi, Kalmer Poopuu, Silver Õun, Mati Schmuul, Mihkel Mereäär, Viljer Lõbus, Tea Merivald ning ettekandjate ansamblis Elika Sepp, Marina Maasik ja Tea Merivald.

Kes 30. mail vaatama tulla ei saa, võivad seda teha näiteks 1. juunil. Kedagi ukse taha ei jäeta. Etendused algavad kell 20.



Saarlased tegid Sindi seltsimajas puhta töö
AUTOR: KERTU KALMUS – 29/04/2014
RUBRIIK: MAAKOND
SAARTE HÄÄL

Läinud nädalavahetusel toimus Pärnumaal Sindi seltsimajas nelja maakonna Provintsi Teatri Päev, kuhu Saaremaalt sõitis kuus näitetruppi. Koju toodi koguni viis auhinda kaheksast.

Saaremaa rahvateatri “Jänes Lontkõrv” (lavastaja Väino Uibo) pälvis parima lavastuse tiitli. Parimaks kõrvalosatäitjaks tunnistati aga samas lavastuses rolli teinud Lea Kuldsepp.

Ühe neljast eripreemiast – tervikliku lavastuse eest – sai Salme vallateater etendusega “See, kes avab ukse…” (lavastaja Maire Sillavee). Teise eripreemia noppis Aili Salong Taritu näiteringist stiilipuhta rolli eest Molière’i “Arst vastu tahtmist” lavastuses (valminud Helle Kesküla juhendamisel). Ka parima meesosatäitja tiitel tuli Saaremaale – Virgo Neemrele osatäitmise eest samas Taritu näiteringi lavastuses.

Ülejäänud kaks eripreemiat läks Sõmera näiteringile: “Ma ei tea, mis saab homme” keerulise dramaturgia tasemel esituse eest ning Aire Argele KÕT! teatrist teksti meisterliku esituse eest lavaloos “Kurge oodates”. Parim naisosatäitja oli tänavu aga Kristiina Lõhmus lavastuses “Latern” (teater TRET).

Salme lavastaja Maire Sillavee märkis, et valdava osa konkursil osalejaist moodustasidki saarlased, sest ühtekokku oli truppe 11. “Saaremaa oli tõesti esindatud kuue trupiga, kõigil erinevad lavastused,” sõnas Sillavee.

Žüriisse kuulusid sedakorda Endla teatri lavastaja Enn Keerd, Eesti näitejuhtide teatritrupi juhatuse liige Viivi Metslaid ning näitleja ja lavastaja Rein Laos.
 

 

Hulluse piiril ehk “See, kes avab ukse...“
Autor: Ene Kallas
Teisipäev, 01. aprill 2014.
MEIE MAA

Salme vallateatri lavastatud Neda Neždana must komöödia “See, kes avab ukse...“ annab loo alguses vaatajale ühtaegu kätte teatritüki mõistmise võtme, kuid pillab selle etenduse käigus maha, et lõpustseeni ajal publikule teinegi võti lisaks esimesele otsustavalt kätte suruda. 

Kuid ei algus ega lõpp ole päris need, mis Maire Sillavee lavastatud tükis meeltega mängima hakkavad. Loodetavasti ma ei eksi, kui väidan, et tegelikult on need naised surnud. Mitte ei arva, et nad on surnud. Esimeseks võtmeks oli siis avastseen – surnulipikuga vaatajate ette saabuv Vika ning end surnuks ehmatav Vera. Ning lõpupilt, kus kinnised uksed avanevad ja neist mõlemast paistab tunnel. Või midagi sarnast. Muidugi jääb alati võimalus, et need, mida vaataja võtmeteks võis pidada, olid hoopiski illusioonid. 

Laibakambrist sanitaride puhketuppa saabuv Vika (Elika Sepp) pakub omamoodi vaatepilti. Nagu ka Marika Paasi Vera nägu, kui ta “vaimu“ esimest korda silmas. Igatahes, kui naised on omavahel tutvunud ning enam-vähem leppinud sellega, et nad tõesti võivadki olla surnud (mine isahane tea), avastavad nad veidi juhuslikult, et on luku taga. 

Kuna surnukamber on rajatud pommivarjendisse ning uksed lukus, siis muidugi, naiste esimene järeldus on see, et kuskil miskit plahvatas ja seetõttu ongi uksed kinni. Sealt edasi hüppavad Vika ja Vera peaaegu loogilisena tunduva järeldusteahelani –maailmakorra muutus, revolutsioon, apokalüpsis, hullus, hinged – taustaks ja segajaks telefon, millelt välja helistada ei saa, küll aga sisse. Ning korduvalt. Keegi räägib midagi tulemisest ja peaaegu kohal olemisest, sellest, et tuleb olla valmis milleks iganes. 

Niigi segaduses, nõutuid naisi aetakse peaaegu hulluse piirini. Ometi suudavad nad kuidagi leida lahendusi, pannes proovile oma mõistuse, järeldusoskuse, aga ka eluterve suhtumise. Kõik selle nimel, et pentsikust olukorrast leida mingigi väljapääs. Ning kui see ootamatult saabub, ei oska naised sellega midagi peale hakata. Sest lahendus on selline, millele nad ei lootnud. Ühelt poolt kinnitas see nende esmast arvamist, teisalt tundus see uskumatu reaalsusena. Kui enne oli kõik mõttemäng, siis lõpus saab mängust elu. Või surm?

Teatritükk esietendus 27. märtsil Salme kultuurikeskuses. Lavastas Maire Sillavee, osades Marika Paas ja Elika Sepp, heli ja valguse eest hoolitse

s Margus Lepik. Muusikalises kujunduses on kasutatud Svjata Vatra lugu ning ansambli Küi “Kukulindu“. 

Järgmine etendus toimub 11. aprillil.











 
 
Osades Elika Sepp (vasakul) ja Marika Paas    
Foto: Merle Lepik


Salmel etendub must komöödia
Autor: Ene Kallas
Teisipäev, 25. märts 2014.
MEIE MAA

Salme vallateatris on lavaküpseks saanud Ukraina autori Neda Neždana must komöödia “See, kes avab ukse...“. 

Lugu on inspireeritud n-ö oranži revolutsiooni aegadest. “Kuidasmoodi rahvas enda meelest valis tohutult hästi ja pärast ei osanud oma valikuga midagi peale hakata,“ sõnas loo lavastaja Maire Sillavee. 

Näitetüki tagapõhjaks on see, et inimesed peaksid vastutama oma valikute eest ja kergelt sülle kukkunud vabadusega tuleks väga hoolikalt ümber käia. 
Süžee järgi avastavad kaks naist (Marika Paas ja Elika Sepp) ühtäkki, et nad on luku taga. Ja mitte niisama luku taga, vaid surnukambri eestoas sanitaride puhkeruumis. Uksed on lukus ja keegi helistab pidevalt ehk terroriseerib luku taha panduid ebamääraste kõnedega. 

Naised fantaseerivad selle üle, kus nad tegelikult võiksid olla ja tekitavad endale olukordi, mõeldes hauatagusest elust riigipöördeni välja. Siiski suudavad nad olukorraga leppida ja leida oma koha ses väljamõeldud situatsioonis. 

Viimases telefonikõnes aga selgub, et keegi ei tulegi neile järele ning naised on vabad minema või seal olema. Uksed on lahti. Ning naised ei oska selle valikuga mitte midagi peale hakata.

“Eks see lugu on üks paras hambamurdmise koht,“ arvas Maire Sillavee. “Eks ma katsetan, kuidas ma sellega hakkama saan.“ Ta märkis, et kuna maailmapoliitiliselt on Ukraina vägagi päevakorda tõusnud, siis võib sealt leida paralleele näiteks ka Eesti valikutega. “Lugu tundub praegusel hetkel aktuaalne,“ sõnas Sillavee. Kontakteerudes Neždanaga oli lavastajat sügavalt puudutanud kirjaniku väljaöeldud mõte, milles ta ütles, et tahaks Eestit ja Saaremaad külastada – juhul, kui ta ellu jääb. 

Neda Neždana on Ukraina kirjanik. Lugu “See, kes avab ukse...“ on ilmunud 2004. aasta Euroopa parimate näidendite kataloogis. Eesti keelde pani selle ümber Tabivere harrastusteatri tegija Esta Sokk, tema käest näidend Maire Sillaveeni jõudiski.

Tegu on kaheinimesetükiga, osades Marika Paas ja Elika Sepp, heli ja valguse eest hoolitseb Margus Lepik. Muusikalises kujunduses on kasutatud Svjata Vatra lugu ning ansambli Küi “Kukulindu“. 
Kõik, kes tahaksid sest osa saada, võiksid mõttes või, miks ka mitte, ametlikult broneerida kohad 11. aprilli etendusele, sest esietendus 27. märtsil on paraku juba välja müüdud.



Salmel lööb peagi randas kibuspuu öitsele
Autor: IVIKA
 LAANET
Saarte Hääl, 12.03.2014
www.saartehaal.ee/2014/03/12/salmel-loob-peagi-randas-kibuspuu-oitsele-fotod/

Salme vallateatris käib tõsine töö. Nimelt valmistutakse mai lõpus lavale tooma Arved Haugi rahvalikku muusikali “Randas öitseb kibuspuu”.

“Sisu on lustiline, karakterid otse elust võetud, laulud meloodilised ja loo tegevus toimub meile täitsa tuttavas kohas – rannarestoranis aastal 1963,” avas muusikali sisu lavastaja Maire Sillavee. Ta lisas, et kuna Eesti harrastusteatrite liit käivitas harrastustruppidele mentorprogrammi – lavatehniliste vahendite, näitlejatöö ja lavastajate grupile, siis saadigi endale nõuandjaks tuntud muusikalilavastaja Ivo Eensalu. Muusikajuhiks nõustus tulema maestro Rein Orn – tal on kogemus ühisest bändist Arved Haugiga. “Nii see valik toimus ja töö lahti läks. Tegijatele meeldib, loodame, et ka publikule,” tähendas Sillavee. Muide, määratlus “rahvalik muusikal” pärineb libreto autorilt Vaapo Vaherilt.

Tegevus Hruštšovi ajal

Mentor Ivo Eensalu ütles, et tema on sügavalt üllatunud, et Salmel on nii toredad ja innukad tegijad. “Ajaga on muidugi raskusi, kõik tulevad proovi oma põhitegevuse kõrvalt, aga samas on nad kõik nii entusiastlikud,” kinnitas ta ja lisas, et valitud näitlejad on väga head.

Küsimusele, kui keeruline on sellist muusikali teha, vastas Ivo Eensalu: “Oi jummel, see on üks keerukamaid! Näitlejad peavad laulma, teksti rääkima nii, et süžeest aru saaks, ja tantsima. Täisvärk ikka. Draama teed veel nii ära, et kui tekst meelest läheb, pead pausi, kaua tahad, aga muusikaliga on nagu ooperis – kui muusika läheb edasi, ega siis pausi pea. Aga kui tahetakse teha, siis ületatakse ka mägesid.”

Ivo Eensalu märkis oma rolli kirjeldades, et tegelikult teavad lavastajad ju ka ise, kuidas asi käib, tema on pigem abiks. Selleks, et näitlejad saaksid kinnitust, et lavastaja on õigel teel.

Muusikal nõuab iseenesest suurt ruumi. “Misanstseenid peaksid olema nii, et keegi ei jää varju ja kõik on nähtav. Me teeme ju publikule, et nemad aru saaksid, näeksid ja kuuleksid, ja kõik see kokku on kolossaalne töö,” rääkis Eensalu. Tema sõnul on tegemist väga hea materjaliga. “Kuna mina olen Põhja-Eesti keelega, siis on see saare keel nii ilus, huvitav ja rõõmu valmistav.”

Tegevus toimub 1960. aastatel, Hruštšovi ajal. “Ma isegi ei mäleta, kas oli nii suur sula siis juba, et võis igasuguseid asju rääkida,” muigas Eensalu, lisades, et loos on palju ühiskonnakriitikat. “Aga selle muusikaliga võib, kui on võimu ja väge, ka mandrile minna,” lausus Eensalu. Ta märkis, et kui selliseid tegijad inimesi jätkub, siis elu läheb edasi.

Kultuuriinspektorit mängib Salme vallateatris juba mitu meeldejäävat rolli teinud Salme vallavanem Kalmer Poopuu. “Selline vene aktsendiga rääkiv värvikas kuju, kultuuriinspektor, kes repertuaari kooskõlastas, et oleks ikka sovetskije pesni,” kirjeldas Poopuu oma tegelaskuju. “Eks ta selline omamoodi asi tule, me pole seda tervikut veel hoomanud, milline see lõplikult saab olema,” märkis ta.

Suur tragi seltskond

Muusikalis löövad kaasa Mirle Arge, Annika Lii, Kaupo Sirel, Meelis Juhandi, Viljar Merivald, Annika Juhandi, Kalmer Poopuu, Silver Õun, Mati Schmuul, Mihkel Mereäär, Viljer Lõbus, Tea Merivald ning ettekandjate ansamblis Elika Sepp, Marina Maasik ja Tea Merivald. Muusikajuht on Rein Orn, lavastaja Maire Sillavee. Salme vallateatrile soovitas Arved Haugi rahvalikku muusikali “Randas öitseb kibuspuu” Tõnis Kipper.

 

Kalimera!

Shirley Valentine’i lugu Salme vallateatris
Autor: Ene Kallas
Meie Maa, teisipäev, 10. aprill 2012.

Kuidas veeta suure neljapäeva õhtu ehk kevadpüha algus? Miks mitte minna teatrisse. Ja mitte lihtsalt teatrisse, vaid vaatama seda, kuidas Shirley Valentine (Marika Paas) end otsib ja leiab kogu selle Bradshaw’ kihi alt, mida aastad on naisele lahkelt jaganud.

Kes on Shirley Valentine? Üks ütlemata kena ja võluv naine, tüdruk, kes võitleb ebaõigluse vastu, selle vastu, et teda peetakse rumalaks ning mõttetuks. Rämpsuks, kes kõlbab vaid teenima ja teenindama. Kes peab regulaarselt maha pikki vestlusi seinaga.

Ometi on Shirley Valentine vägagi elus ja ilus inimene. Ta tuleb lihtsalt üles otsida. Sest patt on elada niimoodi nagu.... sa polekski elanud. Pooltühjalt. Ning sinna pooltühja klaasi lahustub Shirley Valentine, muutub tolmuks mehe ja laste ning tont teab kelle veel jalge ees. Või hüpiknukuks – Shirley mehe pöördumine külmkapi poole – täna on pikkpoisi-päev, aga tema pakub mulle härjasilma!

Härjasilma! Ning siis lükatakse ilusaks kuldpruuniks praetud kartulid ja härjasilm Sirley’le sülle. Aga oli see seda väärt? Sest ilme taimetoitlaseks harjutatava verekoera silmades, kes sai pikkpoisi jagu hakkliha endale, oli seda kümme korda väärt ja enamgi veel...

Ning Shirley’l on pilet. Pilet ellu ja iseenda leidmisele. Aga esialgu ta seda ei tea. Ta ei tea, kas Shirley Bradshaw ikka tohib minna ja oma mehe maha jätta. Koos külmkapiga ja pesumasinaga. Sest kergesti võib ju juhtuda, et mees ajab need omavahel segi ja nii peab mees kandma praekartulitega garneeritud trussikuid. Või umbes nii...

Aga Shirley läheb. Sest mammi Bradshaw on see, keda sikutatakse mööda nööri edasi-tagasi, kes peab serveerima toitu täpselt õigel ajal, ning õige aeg saabub siis, kui mees uksest sisse marsib. Ja hoidku jumal, kui taldrikul on vale toit...
Shirley Valentine sõidab Kreekasse! Kalimera! Head hommikut! Tere päevast ja tere õhtust! Õnn on elada, hea on elada, tunnetada, kuidas iga päev läheb täie ette.

Shirley armub Kreekas. Nii pöördumatult, et siis, kui kohver on lennujaamas kadunud sinna musta auku, kus on n-ö ka suur osa tema elatud, pooltühja elu, kõnnib ta tagasi. Sinna, kus ta saab olla armunud, kus ta saab elada. Muuseas ehmatab ta poolsurnuks kõrtsmik Kostase, kellega koos naine avastas, et Shirley Valentine on siiski veel elus... Aga ei, Shirley ei ole Kostasesse armunud. Shirley Valentine on armunud Shirley Valentine’i, ja nii on hea, nii peabki. Ning mitte midagi ei too Shirley’t enam tagasi mammi Bradshaw’ juurde.

Kes on Marika Paas? Ma ei tea, aga seda ma oskan öelda, et pealtnäha hulljulge ettevõtmine maha mängida suurepärase näitekirjaniku suurepärane, olgugi kohandatud näitemäng, tasus end kuhjaga ära. See on lahing, kust väljutakse kilbiga või kilbil. Marika Paas? Temale tuleks korraldada triumfikaare juures loorberitega pärjatud pidulik vastuvõtt koos šampanjakorkide lennutamise ning kõigega, mis käib suure peo juurde. Sest see võit oli suur võit. Kui professionaalidki mõnikord kurdavad, et raske on üksi laval hakkama saada, siis mida peab tegema harrastusnäitleja? Tegelikult on mul Marika Paasi raske nimetada harrastajaks... nüüd, näinuna Shirley Valentine’i osa täitmist.

Lugu mängiti kolme pildina Salme vallamaja saalis. Jah, saal oli väike, aga sedavõrd kammerlik nagu on oma olemuselt monoetendus, õigustas ta igati kohavalikut. Tähelepanuväärne oli ka see, et publik ei kavatsenudki kohe pärast etendust lahkuda, vaid lihtsalt istus. Iga lavalugu, mis paneb inimese mõtlema, korrakski, on oma eesmärgi täitnud.

Ja lõpetuseks tuleb märkida kindlasti ära ka lavastaja Maire Sillavee ehk talendileidja, nagu teda Salme vallavanem Kalmer Poopuu pärast esietendust tituleeris. Kui poleks Salmel Maire Sillaveed, ei oleks seal ka Shirley Valentine’i. Kindel. Müts maha ja lilli täis, sulle, Maire!

Salme Vallateater Tabiveres


 

artikkel

 

Läänemere Isandad